19 tere

2011-12-16T08:09:00.001+02:00

kätte on jõudnud jälle see tore aeg aastas, kus ma oma blogi kolin.

rebase luupainaja

2011-12-15T23:46:00.000+02:00

aastalõpujook laktoosipõlguritele

2011-12-14T23:34:00.001+02:00

the next big thing

ma ei tea kas nutta v naerda????

2011-12-11T16:52:00.001+02:00

Luda Pushes Peppers by MashupFan2

no sad story to attach

2011-12-10T23:35:00.001+02:00

michael caine / dracula

kui ma suureks saan

2011-12-09T23:51:00.001+02:00

: lee jeffries

http://thumbpress.com/25-incredibly-detailed-black-and-white-portraits-of-the-homeless-by-lee-jeffries/ //

http://www.flickr.com/photos/16536699@N07/

5. november

2011-12-08T19:39:00.001+02:00

käisin ilma hannata paldiskis

ersatzkaaslane: legendaarne martin

---

meccik paik. meccik kiisu. angel rebelde.

---

portaalid

---

nõukogu

---

juhtusime pakri tänaval grandioosse spordihoone juurde. kohalikud lapsed, kes samuti linna peal jalutades samasse paika sattunud olid, meenutasid oma suusamütside ja sulejopedega ringi joostes tillukesi mafioososid, kel parajasti tähtsaid asju ajada. täiskasvanud, keda tol päeval silmasin, olid samuti tähelepanuväärsed: vanamees, kes kolmepealisele poistekambale suitsu ja manitsussõnu jagas; preestrikuues härra, kes käe otsas tumedat seljakotti kõlgutades peetri uulitsal patseeris; kamp vanadaame, kes ühe korrusmaja ees justkui salaühing miitingul ringis istusid ja vene keeles juttu ajasid; korpulentne kollase jopega maadam, kes sügiste langenud lehtede tooniga kaunilt ühte sulas. kõige lõpuks ka lühike blond naine ja ümar prillidega mees, kes kohvikut pidasid ja me viimase pooltunni paldiskis kohvi ja teega soojemaks tegid.

!

2011-12-08T15:03:00.001+02:00

berliin, 27. juuli; kontsert 4. detsembril

alati, kui võõras linnas ahvatlevat kontserdipakkumist näen, arvutan peas välja tõenäosuse, et õigel ajal õiges kohas olen. see tõenäosus on alati väga väike; aga ma lohutan end sellega, et mõni unistus ongi mõeldud unistuseks jääma.

tallinn, 8. detsember

see on kummaline mõte. red hot chili peppers lauluväljakul: seda välja kirjutadagi on naljakas. aga mul on juba pilet ja ebareaalsusel on aega hajuda.

pöff: filmimärkmik

2011-12-07T05:36:00.000+02:00

pöffi saak: 35 filmi

mõtlesin, et pean seekord korralikult päevikut, kuhu kirjutan detailselt iga nähtud filmi kohta tekkinud emotsioonid üles. tutkit. pärast nelja filmi päevas vajas mu mõte seedimisaega; selleks ajaks, kui juba midagi paberile oleks jõudnud panna, oli kätte jõudnud järgmine päev järgmiste filmidega.

üksikud väljavõtted kiiretest kritseldustest. mu tavalisi pikalt keerutatud ja hoolega formuleeritud lauseid siit märkmikust ei leia:

(selgituseks selle tumeda tükikese ja viimase pildi kõrvarõngaste kohta: vallo, kelle juhuslikult solarisest töötamas tabasin, tõi mulle põlema läinud filmist tüki; suures lahkushoos sellele lisaks ka veel mõned asja hoopiski mittepuutuvad filmirullid, millest üht hiljem rõõmuga kääridega hekseldasin.)

põnevus/draama/teatris

2011-12-04T03:47:00.001+02:00

kui täisväärtuslikes ooperites käivad hirmutamas fantoomid ja tavalistes teatrites luuravad kummitused, siis meil varitsevad enamuses osas pensionäridest koosnevat publikuteenindajate klubi vägivaldsed suusamaskides pätid. valitud daamid nägid neid kolmapäeva ja reede õhtul tegutsemas, teised on aga kuulnud legende, mis kulutulena kõigi töötajate kõrvu levinud. jõuan majja alati piinliku täpsusega, seega jäi mul nägemata, kuidas piletöörid täna pool tundi enne uste avamist justkui mõni salajane organisatsioon ringis seisid ja asja arutasid. kaks noort kolleegi, kellega garderoobipostil rügasime, maalisid aga mulle sellest kokkutulekust sõnadega väga elava pildi.

//tööelu on lahe: vist ikka ei lähe sügisel kooli

1ik vaikelu

2011-12-02T16:10:00.001+02:00

---
o l e n v ä i k e r o t i k e k o o p a s

tahaks marcipani
---

---

kas unetus põhjustab depressiooni või vastupidi: tekitab ängistustunne magamisraskusi? või elavad mõned inimesed üldse oma ajaarvamise järgi ja melanhoolia on sümptom, mis neile sotsiaalselt aktsepteeritud magajate poolt külge poogitakse, eesmärgiga nad ruttu ära lahterdada ja vaikima panna, et nad poodide varajase sulgemise vastu häält ei tõstaks?

pöffi parim noortefilm

2011-11-23T13:18:00.001+02:00

Väga badass soundtrackiga (Basement Jaxx!) b r i t i tulnukainvasioonifilm. Olin reedel Solarises piletipiiksutaja ja sattusin juhuse tahtel vaatama; ette teadsin vaid seda, et näitlejate hulgas on ka Nick Frost. Ja---------- vau! Päris hull! Kui saalist välja astusin, siis olin natuke kahevahel, et oli see nüüd hullult lahe või lihtsalt hullult jabur? Kuulan praegu filmi muusikat üle ja olen igatahes õnnelik, et vaatamas käisin; ja kui saatus soosib, siis lähen uuesti veel.

Võrdlen mõttes "Aurelie päevikut" ja "Attack the Blocki" ja mõtlen, et 14-aastastest võib ikka väga erinevaid filme teha.

"Rünnak rajoonile": laupäeval kell 19.00 Solarises.

täna rokin väljas

2011-11-23T02:13:00.001+02:00

Andsin endale möödunud neljapäeval lubaduse, et ei hakka blogis pöffist kirjutama ega filme soovitama, aga pean juba oma sõnu sööma. Läksin täna lahtiste plaanidega kinno ja pärast "Amélie" varatiinekate versioonilt poole filmi pealt välja jalutamist sattusin pimeda saatuse tahtel ja juhututtavate soovitustel ootamatult mitmesse väga huvitavasse maailmasse.

Kui pühapäeval Tartusse satute ja õhtul kell 22.00 midagi teha pole: "Nädalalõpp"

meinerzhagen 2

2011-11-18T14:19:00.000+02:00

triloogia lõpp.

jalutasime jassiga viimasel päeval mägedest üles-alla poeni; otsisin milka karamellišokolaadi, aga ei leidnud, seega kulutasin viis eurot kõiksugu ersatzidele:

pilt seeriast: für kris:

---

tilluke lahkumispidu tomatite ja punase veiniga. magasin end öösel tunnikese välja ja siis veel ühe tunnikese sisse.

---

krabasin enne sõitu seljakotti õuna, mida lennujaamas varahommikul nosisin. turvaväravates paluti mul taas kõrvale astuda ja koti sisu ette näidata. seekord jäeti vähemalt ketsid jalga. "das ist der Apfel.." pomises vanamees, kes läbiotsingut teostas ning mainis lisaks, et otsib tegelikult mingisugust tillukest kreemipotsikut, mille olin läbipaistvasse kilekotti kõigi muude vedelikusisuga vidinate juurde susata unustanud. kuigi ta seda ei leidnud, lubati mind edasi järgmise takistuseni: tax free poeni, kust kiiruga (aga see eest väga edukalt) läbi komberdasin.

siis istusingi juba värava ees ja ootasin koos pidevalt juurde tiksuvate tallinna poole lendavate vaiksete eestlaste ja värvikate sakslastega lennukit.

---

poolteist nädalat varem olin unes näinud, kuidas me õhusõit kuskil mägedes puude vahel väga õnnetult lõppeb. nüüd kujutasin varahommiku unesegasuses viimastel lennuminutitel ette, et lennuk sõidab tallinna lennujaamast mööda; ja kui ta parajasti kurvi võttis, et õigelt poolt maanduda, olin selles täiesti kindel. aga noh--- ei. kõik läks väga smoothilt, ei mingit hädamaandumist või kokkupõrget maaga; isegi akna lappimist toruteibiga ei tulnud ette. kui nüüd järele mõtlen, oli tavaline sõit-- kuigi lennukis oli erakordselt külm. võib-olla oli uks siiski teibiga kinni tõmmatud...

fragmendid kaameratest: köln

2011-11-17T01:31:00.000+02:00

lihtsalt tükikesed. pole vaja mitmendat korda mainida, et olen natukene löödud zeniti tühjast filmist; suuremas osas valdab mind ebameeldiv kimbatus- film ei olnud mitte ülevalgustatud, vaid polnud negatiivilindi tooni järgi otsustades valgust saanudki, kuigi kaamera ise näib toimivat nii, nagu alati. loodan salamisi, et viisin vale rulli-- mis fotokasisemust eales näinud polnud-- ilmutusse ja leian aasta pärast kotipõhjast seal end imelisel kombel pikalt peitnud murelapse, kelle sisemus peidab endas kõike seda, mille puudumine viimasel ajal tuska teinud on... a girl can dream. see selleks. aitab südamepuistamisest.

nimetan järgneva:

mälestuskillud seebikarbi mälukaardilt:

köln

kvantiteet üle kvaliteedi

mees, kes eksponeeris raudteejaama ees rotikampa

kölni toomkiriku uksed//edeva skulptori autoportreed

---

rohelisusest pakatavad tänavakivid ja tagasihoidlikud suveniiriärid

kivi pohmell

selle filmi viimane//tükike sellest, millega oleks pidanud algama järgmine

---

teekond toomkiriku tippu ja tagasivaade//533 astet

---

velosipeed on minu jaoks linnas vahefaasi sõiduvahendid. talvel on ebameeldiv raudhobu käekõrval hangedes sumbata, suvel ei satu enesest lugupidav inimene nii pikalt linna toppama, et ratast kuhugi ootama jätta. kevad ja sügis on aeg, mil jalgrattad kivist majade vahel kohatud ei tundu.

---

turist

---

tänavad

sattusin ühte hiina poodi, mille kitsaste riiulite vahel mõned minutid ringi jalutasin, imetledes kümneid eri sorti bambusekonserve ja riisinuudleid. kahtlesin pikalt, kas kulutada 20 senti õnneküpsise peale; ahnus ja ihnus said minust võitu ja lahkusin poest materiaalse võitja, kuid hingerahu kaotajana: mõte kellelegi teisele ostmiseks jäänud paberilipikust, mis mu elule uue suuna oleks võinud anda, piinab mind tänaseni.
---

sexshopi varajane jõulueri

ma silmasin ühes ukseorvas narkomaani, kes parajasti mingit eksootilist segu süstlasse imes, aga ei julgenud kaamerat välgutada, kartes end paanilisse kassi-hiire tagaajamismängu tõmmata. argpüks.

---

inimtäis rongijaam. kõige inimtäiem, kus senimaani viibinud olen.

---

lõputiitrite sponsorireklaam: ostsin muuseas endale kölnist uue telefoni ja jõin starbucksis kohvi. viva la vida tengo dinero de piret!

meinerzhagen 1

2011-11-16T03:22:00.001+02:00

esmaspäevane blogipostitus on nii trööstitu ja hirmus, et jätkan parema puudumisel järjekordse reisikirjaga. ehk

meinerzhagen

19.- 23. oktoober 2011

---

septembri alguses, mil olin värskete ülikoollaste rõõmuhõisete taustal taastaibanud, et minu sündmustevaene elu siinpool sood on päris masendav, hankisin endale 30 euro eest edasi-tagasi-piletid marsruudil tallinn-düsseldorf weeze ja jäin ootama oktoobri keskpaika. too kauaoodatud keskpaik tuligi; aga nõnda aeglaselt, et selleks ajaks, kui ta kohale jõudis, oli mu mõttelend end masenduse kammitsaist taas vabastanud ja kõik ägedad plaanid hollandissegi põigata lükkusid sellesse aega, mil endale mõne vahva reisikaaslase leian. nii nillisingi ilma igasuguse masterplanita nädal aega joeli juures. allpool järgnevad killukesed sellest filmirullist, mis hukka ei saanud.

---

sügis oli täies hoos. lääne-saksamaa aeg on meie omast tunni võrra taga; loodus aga lausa kaks nädalat. bioloogiline kell on kummaline masinavärk.

---

kaugel välismaal on alati tore vene poes käia ning koduseid sprotikonserve, inetutes paberites klaaskompvekke ja erinevatest aedviljadest purki surutud mashup-e uurida. seekordne rambivalgus langes aga hoopis karudega oliivipurkidele! tähelepanuväärne leid olid ka piimajääkidest kokku segatud energiajoogid, mida ahnelt silmadega jõin-- sest keelega katsuda ei julgenud.

korvi rändasid kahekilone pelmeenikott ja tilluke pakk kartulivareenikuid, mida õhtul tilliga sõin-- sest tilli ostsime ka.

---

mulle eraldati ööbimiseks elutuba ning igahommikuseks äratajaks väike krapsakas plikatirts, kes ennast prinzessiniks ja mind täie õigusega tädiks kutsus.

---

naaberlinn gummersbach:

---

"emmy, tee kurja nägu!" ehk mu kahe ja poole aastase doppelgängeri hittgrimass:

tagasi tallinnas

2011-11-14T15:59:00.001+02:00

mitte ühtegi märki mitte ühestki pildist.

23.10.11-- meinerzhagen, emmy

rhein, kölni tänavad

paldiski: martiniga

tartu, lepiku tänav

tallinn-- 11.11.11 kell 22.22

isadepäeva-eri

2011-11-13T14:25:00.001+02:00

piret, 20. sajandi lõpp

hit the motherload

2011-11-10T16:04:00.000+02:00

money; it's a crime

share it fairly,

but don't take a slice of my pie

new car, caviar, four star daydream
think i'll buy me a football team

august 2011

i want here lawyer

2011-11-09T00:50:00.000+02:00

2011 41. nädal

///

8. oktoober: luise sünnipäev

2011-11-08T03:07:00.001+02:00

mu sisemise aasiafiilist fashionista diplomitöö

kunstiakadeemia---->kolgaküla

burka ja nuudlid. kompott, mis ei sobinud kohe kuidagi kokku. kaotajana lahkus areenilt burka & paula sai söönuks.

piia & mangokokteil: mõlemat oli tol õhtul väga kena kohata

toit: ilmselt ei vaja täpsustavaid kommentaare. toiduga on ka alati tore pidu pidada-- ja seda eriti luise juures, sest ta on-- liialdamata-- kokakunsti saladustega sina peal.

osake luise loomaaiast ja kesköine üllatus: jäätis kookospiimaga

---

säh hommikut, mis õhtust targem olema pidi. ülesäri ja fookusvead tulid kergesti, kui silmad alles unised. õnneks jäi tehtud fotode arv keskpäevapäikese all luise hoovis seistes kahe piirile:

1) silver pärnust, kes suitsetamist maha jättis

2) orhidee: minevikku ei tea, aga nüüd on ta tallinlane

8. oktoober: balti jaam

2011-11-05T00:53:00.002+02:00

singing in the rain

sõitsin pärastlõunal trammiga turule, et Luise aasia-teemalisele sünnipäevale midagi selga panna oleks. päike paistis, puude lehed särasid kollakasrohelistes toonides, pilved taevas olid tumesinised. vaevalt olin turu väravatest sisse astunud, kui langesid esimesed piisad; pea rabisesid presentkatused juba paduvihma all.

5 euro eest valge kleidike-- mida müügil nähes olin ilmutuse saanud-- kotis, astusin veest lookas presentkatuse alt vihma kätte.

enamik inimesi olid peidus: kõiksugu kilede all, putkades, turuhoonetes endis; vaid mõned üksikud, keda vihmavarjudega õnnistatud, jooksid siia-sinna, päästes, mida päästa vaja. nagu näis: õnneks ei olnud selliseid asju palju. tegin hinge tõmbamiseks juhusliku pausi ühe tubakakioski juures, selle kõrvalt lauanõudega kauplevast putkast sain Luisele kingituseks teekruusi.

jätkasin teed uppuval tänaval.

kohalikud maleässad ei lasknud end häirida-- ei sajust ega minu kaamerast.

see tuvi-- kes teab, kas kodutu kohalik või mõni kaugemalt tulnud õnnetu-- oli aga silmnähtavalt häiritud ja märg.

---

mu jope oli samuti läbi ligunenud ning üldine olemine rõske; seadsin sammud itta, et järgmine tramm kinni püüda, kodus riided vahetada ja kunstiakadeemia juurest juba edasi bussile minna.

crème brûlée

2011-11-04T13:44:00.000+02:00

september, viru magic buffet

holy sweet mother of food

30. september

2011-11-03T01:52:00.002+02:00

under the bridge

19 ja pole enam töötu

2011-11-02T18:24:00.001+02:00

kui ma 13. septembril töövestluselt tulin, tundus, et olin oma hinge kuradile müünud. täna sai esimesest tööpäevast mööda kuu aega ja iga kord, kui sinna majja oma jala tõstnud olen, olen õhtul naeratusega lahkunud.

omatoode

2011-10-31T19:51:00.001+02:00

narkomaanide kogunemispunkt

postkaart

2011-10-31T18:38:00.000+02:00

pikalt mõtlesin, aga ei oska täna öelda midagi

kommi andis mulle küpsise

2011-10-30T14:06:00.000+02:00

nuudlisupp (fredjüssi3)

2011-10-28T15:05:00.001+03:00

26.09

ma tahaksin iga pildi vahele jätta vahed.

mul ei ole nendesse midagi kirjutada.

las siis lihtsalt need sõnad.

las nad hajutavad mõtteid.

---

aita lahendada müsteerium

vana hea kodulinn tallinn

2011-10-26T12:11:00.000+03:00

buss nr 2 lennujaama ja ülemiste vahel; kohalik vanaeit kaitses vapralt mitte ainult enda, vaid ka kõrvalistet pealetungivate võõrvägede eest

//kes oma vanaema ära tundis, võib talle kodus mu poolt malakat anda!

roosa

2011-10-17T04:26:00.003+03:00

vegan sushi, inspireeritud berliinis nähtust

"toiduvärv: võlupunane (E129)-- võib avaldada kahjulikku mõju laste aktiivsusele ja tähelepanuvõimele"

---

mul tuli seda aprikoosiroosat ingverit vaadates meelde üks tilluke tõestisündinud lugu, mis mind alati saatnud on, aga mida ma tänaseni kellelegi rääkinud ei olnud:

mis ma võisin olla, vast viie-kuuene, kindlasti lasteaiaealine, kui ühel päeval kolga mõisa lagunenud müüri ääres sõbraga värvide üle arutasime. mu lemmikvärv oli roosa. ma ei mäleta, kes oli too kraaka, kellega juttu puhusime, aga ma mäletan täpselt ta sõnu, mis mu ülestunnistusele järgnesid: "roosa on tussu värv". ja kui ma oma väikese peakesega selle üle järele mõtlesin, sain ma aru, et tal on muidugi õigus.

tollest päevast peale sai mu lemmikvärviks roheline.

...ja tagasi

2011-10-12T04:16:00.000+03:00

Seitsmes ja kaheksas päev.

---

Hiilisime kõigi oma kompsude ja kodinatega kargesse hommikusse. Nurgapealsest säästumarketist ostsime kaasa proviante ja kingitusi kodustele; alkoholipoes investeerisime raha kahte 70-sendisesse Kirsch porterisse, mis meiega samuti Eestisse rändama pidid. Algas tagasitee.

---

Berliinist väljasaamine läks üllatavalt kiiresti, kuigi sealne hääletamiskoht oli nigelamast nigel ehk täpselt kiirteele sõidu nurgal, kus seismine nii meile kui autodele ohtlik.

Macdonaldsist, kus suurlinnast väljasaamise puhul väikesed tähistusjäätised tegime, võttis meid peale pärast Berliini müüri langust Saksamaale emigreerunud rumeenlane, kelle abiga jõudsime Poola. Kiirteeäärses toidukohas, kus ta meid maha pani, ootas ees huvitav üllatus: platsi magusaim hääletuskoht oli juba hõivatud; seal seisid mees ja naine, käes papist silt, millele markeriga maalitud "Warsawa". Viisakusest hoidsime distantsi; kui nad rekka peale said ja sõbralike käeviibetega vastastikku hüvasti jätnud olime, võtsime nende positsiooni kiirteele pealesõidul üle.

---

Päev möödus tuttavates paikades seistes ja võõrastes autodes istudes, ajades kord rohkem, kord vähem juttu erinevate inimestega, kelle südamed meid nähes heldinud.

---

Öö saatsime mööda kaalikaveorekkas, mis kesköö paiku oma lasti kuskil salapärases linnakeses maha laadis, et hommikul Elki poole sõita. Juht, kes juhtus-- nagu suur osa rekkajuhte sealmail ikka-- olema täisverd poolakas, kel suus vaid üks keel, oli väga abivalmis, kostitas meid kohviga ja sai pärast väga kavalasti organiseeritud abinõud ehk mõneminutilist telefonikõnet Paula polüglotist isaga, kes seletas, kes me oleme ja kust tuleme, aru, et oleme natukene hädas; ta tõmbas rekkasalongi seina küljest välja lisavoodi ning pärast eitavat vastust tema kõrval magamise kutsele lubas mul rekkaistmete vahele magama keerata-- mida ma ka end ussikesena kerra tõmmates tegin.

---

Hommik algas lühikese rekkasõiduga; sellele järgnes jalutuskäik läbi järgmise tundmatu Poola linnakese me Preisimaarännakutes. Linna ääres võttis meid peale noor, 18-aastane prints valges väikekaubikus ja sõidutas meid sadakond kilomeetrit edasi; tema uljas kiiruseületamine viis järgmise vürtsipahvakuni me reisil-- toimus põgus kohtumine Poola politseinikega, kes me päästjale trahvi määrasid ning meid teadmisega "Ma õppisin vene keelt 11.. Ei, 12 aastat!" varustasid.

---

Järjekordse Kirde-Poola suure väikelinna ääres tegime lahti viimase tuunikalakonservi ja nautisime maast leitud müraploome. Otsasaanud leiva kilest ümbriski sai alõtšasid täis laotud.

---

Alõtšavarud said otsa 236 kilomeetrit enne Riiat, kus kraavi ääres istudes veidi ootasime, enne kui kahe paariga, kes samuti samas suunas teel, autostoppimisel ühinesime. Kell oli juba kaks ja Eestist tulid teated, et Balti riikidest põhjapoolseimas kogub jõudu äikesetorm.

---

Tilluke torm ehk paduvihm tabas meid Lätis. Viimane kord, kui taevavesi meid teel kätte sai, passisime me külmas ja kõledas Poznanis, kus kõik oli halb ja ebameeldiv ja vihm torkis masendusnõeltega; nüüd aga langesid me peale soojad ja rasked piisad, mis hinges pakitsevat ootusärevust kojujõudmise ees positiivsusega toitsid. Võtsin ketsid jalast ja hõiskasime autode poole kõiksugu totrusi; kuni meid taas peale võeti.
---

Kella kümneks olime Läti-Eesti piiril, südamed rõõmust rõkkamas; üle taeva laotuv pimedus ei heidutanud meid, sest teadsime: oleme Eestis, kodumaal! Oleksime vast rahul meelega ka kuhugi põõsa alla magama läinud, kui me kõrval taas üks veoauto peatunud poleks. Muhe juht, ümar poolakas, nagu neid rekkaroolis ikka kohtab, kel suund Maardusse, rääkis mitte ainult poola, vaid ka vene-- ning me suureks üllatuseks ka paar fraasi filmidest omandatud inglise keeltki! Pärnu ligidal tegime väikese kohustusliku peatuse, mille jooksul mees tillukesel priimusel vett keetis, meid teega kostitas ja pikemalt juttu rääkis.

---

Viimased sada kilomeetrit saatsime mööda tukastades: Paula salongivoodis, mina turvavööle toetudes; märgates aga, et Pärnu maanteest on imekombel saanud Tartu maantee, elavnesime kiiresti. Peagi surusimegi Ülemiste juures rekkaohjuri kätt ja jätsime südamlikult hüvasti. Kell oli kaks öösel kui Eesti lõunamaine öökuumus ehk soe suvine 21 kraadi meile kabiinist väljudes näkku lahvatas: tormist, mille kohta meid varem hoiatatud oli, polnud jälgegi. Hinges rahu ja meeled rõõmsad, jalutasime ülevalt Ülemistest alla kesklinna, kus meie teed Paulagagi viimaks lahku läksid, pannes pikale reisiloole ilusa viimase punkti.

kuues päev

2011-10-11T12:41:00.000+03:00

Paula-- tütarlaps, kellega koos viibides lähevad öö ja päeva piirid alati tugevasti nihkesse. Fotomaterjal vihjab, et virgusime alles pärast keskpäeva. Hiliseks hommikusöögiks suundusime Costa eestvedamisel Liibanoni kiirtoidukoha kõrvalsoppi Vietnami restorani, kust lunastasime endile tüüpilised aasia riisitoidud juurviljade ja pikantse kastmega, 5€ portsjon. Kõrvale pakuti tillukestest ümaratest kausikestest teed, mida edasisi plaane arutades ja võõrustajalt nõuandeid saades märkamatult lausa kaks kannutäit ära jõime.

---

"You remind me so much of her..." õhkas Costa lõpuks Paulale otsa vaadates välja lause, mida ta juba pikalt keelel veeretanud oli. Järgnes pikk arutelu armastusest ja suhetest, mille jooksul tundus iga hetkega aina rohkem, et kreeklane ongi kolm kuud järjest iga päev kedagi hostinud selleks, et endale uus tüdruksõber leida. Lõpuks, saavutanud Paulagi silmis manipuleeriva jobu staatuse, tegi Costa meile väikeses maiustustepoes kohvi ja baklava välja ning jättis meid siis linna peale omapead.
---

Kirsturaha kokku kraapides lunastasime ühistranspordipiletid ning sõitsime Frankfurter tori neljakorruselise Humanani, mis hoolimata oma neljast tasandist siiski eriti pinget ei pakkunud. Veetsime pool tundi riideid valides ja veel pool tundi viimasele paarile-kolmele eurole kulutust leides, sest sularahaga oli selleks ajaks juba kitsas käes, aga kaardimakse eeldas teatud miinimumsumma eest ostmist.

---

Pärast kõiksugu riidehilpude kokkuahnitsemist jätkasime retke. Korraga märkasime, et ümbrus näib tuttav: olime jõudnud Kreuzbergi: linnaossa, mida olime avastanud esimese Berliini-päeva ööl.

Müstilised vuntsid veelgi müstilisema kuupäevaga.

---

Hipilinnaosas ekseldud, üritasime säästumarketist järgmisele hommikule mõeldes natukene toidumoona ja muud träni kaasa osta, aga seal ei tahetud visat vastu võtta. Olime sunnitud jätkama kultuuriprogrammi! Paarsada meetrit Warschauer Straßest avardus me ees kunagisel Berliini müüril East Side Gallery-- maailma suurim vabaõhugalerii, täis erinevaid vähem- ja rohkemklišeesid vabaduse, ühtsuse ja armastuse kohta.

---

(Kui te kunagi fotoluxist pilte ilmutusest ära juhtute tooma, tšekkige seda paberümbrikku, avastasin koju jõudes, et seal on seesama järgnev pilt peal:)

---

Olime otsustanud, et see on meie viimane päev Berliinis, seega ei lasknud me end üle linna laotuvast pimedusest häirida, võtsime S-bahni kesklinna ja põikasime Costa soovitusel Bebelplatzile, kus meid üllatas Micha Ullmani mälestusmärk natside poolt 1933. aastal põletatud raamatutele. Ma olen veendunud, et selle peab igaüks ise sealt platsi keskelt avastama, seega jätan siia lihtsalt asukoha ja autori nime-- ja kui Saksamaa pealinna satute, minge vaadake ise üle, sest see on tõepoolest g e n i a a l n e.

Hämaruses uitasime Kommi telefoniteelsel google mapsist inspireeritud juhatusel holokausti memoriaalini, kust pärast lühikest fotosessiooni Potsdamer Platzini jalutasime.

---

Potsdamer Platzilt sõitsime ronge vahetades tagasi Costa juurde; napilt mõned minutid enne seda, kui jaamas maha astusime, helistas kreeklane ja kutsus meid kesklinna tagasi, et mõned õlled teha. Rahakotiraudu paotades vaatas sealt suurte silmadega vastu tühjus ja südametunnistuses kerkis mure järgneva hommiku pärast, mil vaja varakult teele asuda. Hirm piletikontrollijate ees suurem kui süütunne igavad külalised olemise pärast, ütlesime Costale ära ja lõpetasime päeva korteris teekruuside taga.

viies päev

2011-10-10T03:07:00.000+03:00

Costa, meie uus host, kes lahkelt pakkus, et võime tema pool veeta ka rohkem kui ühe öö, elas väikeses stuudiokorteris Moabitis. Tema elamine oli tüüpiline poissmehepesa: sisustatud tagasihoidlikult, laudadel pooltühjad pudelid, põrandatel vedelemas erinevad riideesemed. Pärit Kreekast, õppinud Austraalias, ametilt filmirezhissöör, suur tangohuviline; tundus, et oleme leidnud võõrustaja, kellega ühise keele ja jututeema leidmine kerge.

---

Läks aga teisiti. Mõnikord ei ole sõbra sõber ka minu sõber, vaid kummalisel kombel tegid pluss ja pluss kokku miinuse. Kui Paula sai Costaga hästi läbi, siis kuidagi juhtus nii, et mina ja Costa-- parema väljendi puudumisel kasutan järgnevat inglise keelest laenatut-- got off on the wrong foot juba esimestel tutvumisminutitel ja jätkasime sellest peale suhtlemist üsna külmadel nootidel, vahetades vaid viisakuse säilitamiseks hädavajalikke lauseid; Paula eemalviibimisel enamasti aga üldse vaikides.

---

Telefonide äratuskellade abiga ärkasime varakult. Jahedast ilmast hoolimata oli meie esimene kultuurielamus tol päeval Berliner Zoologischer Garten; linna keskel laiuv Saksamaa kõige vanem ja tuntum loomaaeda, mis muuseas oli sünnist surmani koduks ka maailmakuulsale Knutile, kellest kanal2 reporter pea igas saates rääkis, kuni jääkarupoiss märtsis meie hulgast jäädavalt lahkus.
---

Teel Costa juurest loomaaeda ostsin 1€-poest fotoka jaoks paki patareisid, mis aga juba pärast kahe pildi tegemist alla andsid, sundides mind loomi zenitiga taga ajama.

Paula esimesed kirjakud.

---

Olime hommikul teinud 7-eurosed investeeringud kahte ühistranspordi päevakaarti; et nende eest välja antud rahast maksimum võtta, tegime teoks Paula väikese unistuse ning vurasime S7-ga Potsdam Hauptbahnhofi, et Friedrich Suure barokkstiilis suveresidents ehk Sanssouci üle vaadata.

Loss oli esmaspäevaselt suletud, aga sellest polnud suurt lugu; uitasime tundide viisi paleed ümbritsevas pargis, jalutasime hiiglaslike puude ja piiratud hekkidega ääritsetud alleedel, imetlesime purskkaevusid, skulptuure ja erinevaid ehitisi, mis end iga sajakonna meetri tagant taimestiku vahelt ilmutasid.

Orangerieschlossi eest avastasime peenrad, kus võõraste põõsakeste kõrval kasvas külluslike puhmastena basiilikut ja salatilehti; laskmata ennast heidutada möödakõndivast vanamehest noppisime mõned lehed tulevikule ja tuunikalavõileibadele mõeldes.

Das Neue Palais ja tema sajad skulptuurid.

---

Hämaruse saabudes sõitsime tagasi Berliini, et enne öö saabumist poest läbi käia ja Costale hiliseks õhtusöögiks oma kokandusandeid demonstreerida.

Kõigist supermarketitest valisime külastuseks Kauflandi. See poekett oli tuttav juba möödunud aasta Poola-reisi esimesest päevast; sest olime tolle tumeda augustiöö hakul väljunud just Augustowi Kauflandist, kui meid võttis auto peale Richard, britt, kellest sai me jaoks hääletamisel vedamise võrdkuju.

Millegi asjaliku peale me poes siiski ei tulnud ja mõte pidulikust õhtusöögist à la Paula & Saara läks kohe mahakandmisele. Pärast tunniajalist tuuritamist erinevate lettide vahel väljusime Kauflandist odavate kummikommide ja mitme kilekoti puruteega; paki patareide-- seekord juba neljaeurosed-- ja siniste retuuside ostuga sain lahendatud ka oma kõige elementaarsemad vajadused.

---

Costa oli meile andnud oma korteri võtmed, nii et pääsesime tuppa hoolimata sellest, et peremees ise veel mujal toimetas. Istusime vaikuses, närisime kummikomme ja ootasime. Kesköö paiku saabusid Milaanost Costa juurde ööbima ka kaks Eurotripil olevat mehhiklannat; peagi tuli koju ka korteriomanik ise.
---

Kell üks öösel, pärast taipamist, et olime päeva mööda saatnud vaid mõne saiaviilu ja kummikommidega, jätsime kreeklase mehhiklastega kolmekesi ja hüppasime läbi naabruses asuvast Liibanoni restoranist, kus Paula sõi oma elu esimese Schawarma-- kulinaariavõhiku kirjeldus oleks vast "araabia wrap"-- ja mina võtsin sama mit Gemüse, et täis kõhuga ööle vastu minna ja taas alles siis, kui päike juba kõrgel, ärgata.

neljas päev

2011-10-09T21:25:00.000+03:00

Ärkasime keskpäeval. Matthias pakkus meile hiliseks hommikusöögiks võileibu kodusküpsetatud leivaga ja märkis me kaardile tähtsamad kohad, kuhu õiged turistid minema peaksid. Mauerpark, üks populaarsemaid parke Berliini noorte seas, mille kõrval toimuvat tol päeval laat, sai meie esimeseks sihtkohaks; õhtuks plaanisime veel mõned muuseumikülastused ja kesklinnas ringi vaatamise.

Saanud couchsurfingust hingerahu järgneva öö kohta, jätsime võõrustajaga hüvasti ja jalutasime U-bahni.

Mauerpark.

Matthiase tagasihoidlike kirjelduste järgi tundus Mauerpargi kirbuturu ülevaatamine meile paaritunnise ettevõtmisena. Reaalsuses veetsime seal aga viis-kuus tundi; avastades erinevaid müügiartikleid ja atraktsioone, alustades jalgratastest, riietest, toidust, vinüülplaatidest ja vanadest kaameratest, lõpetades tänavamuusikute ja hiiglasliku karaokelavaga, mis laiutas turust sada meetrit eemal müüri ääres.

Tururomantika.

---

Kella seitsmeks suutsime end koguda ja müüripargi selja taha jätta. Muuseumid olid juba kinni, õhtu aga alles noor; kõndisime kesklinna poole, sõime jäätist ja Paula sai kõne meie järgmiselt võõrustajalt.

---

Lõpetasime päeva jalutuskäiguga pärnade all ehk Unter den Lindenil. Uitasime ehitustööde vahel nagu suusatajad slaalomisõidul, põigates mööda traataedadest ja jälgides samme, et vältida erinevaid kaevikuid. Päike oli ammu loojunud, taevas sügavsinine, tänavalaternad valgustasid promenaadi; milline romantika!

---

Puiestee lõpuks tuli mu suureks kurvastuseks lõpp peale ka fotoka patareide elujõul. Pariser Platzil tegin hämarusest hoolimata Brandenburgi väravast zenitiga ühe pildi (mille nimeks võiks fakte austades panna "Paula all paremas nurgas")----- ja siin lõppevad minu mälestused tolle päeva kohta.

---

Loogilisele arutelule toetudes võib lühidalt väita, et jõudsime S-bahniga oma uue hosti, filmirezhissöörist kreeklase Costa juurde, kus pärast põgusat tutvumist korteriperemehega Paulaga taas magama heitsime, mina diivanil, tema põrandal, et seekord hommikul vara ärgata ja kultuurselt ka mõnes muuseumis ära käia.

kolmas päev

2011-10-08T03:51:00.003+03:00

Ärkasime kella viie paiku, vahetasime koiku istmete vastu ja läks sõiduks Berliini poole. Kell seitse tegime peatuse hiigelsuures rekkapargis, mille juurde kuulusid peale tüüpilise parkla ka mitu restorani, väike nii slotte kui eurosid aktsepteeriv poeke, räämas 50-sendi-wcd ja plinkivate tulukestega mänguautomaadid. Jõime pärast oma toiduvarude banaanide ja saiaga täiendamist kiirtoidusööklas mustjaspruuni mürk-kohvi ning sealtsamast leidsime ka avaliku internetipunkti, kust kihku-kähku selleks ettenähtud foorumisse Berliini couchsurferitele suunatud hädaabipalve postitasin.
---

Meie teed abivalmi leedukaga läksid lahku mõnikümmend kilomeetrit Berliini piirist, kus ta meid pärast õige suuna kätte näitamist bensiinijaamas maha pani ja ise teed Esseni poole jätkas. Juubeldasime lõpuks pilvede vahelt piiluva sinitaeva üle, avasime konservi, lõikasime saiast suured käärud ja tähistasime Saksamaale jõudmist korraliku hommikusöögiga.

---

Saanud eelmisel ööl väärt õppetunni, olime juba varahommikul puhtad sokid jalga pannud ning neile kiled ümber mässinud; seega valmis igasugusteks katsumusteks märja rohuga.
---

Kuna "Entschuldigung, gehen sie vielleicht zu Berlin?" sealpool teed tulemusi ei andnud, matkasime traataedu ignoreerides või nende vahelt läbi pugedes kiirteed ületava jalakäijate sillani ja siis sealt alla teisele poole, kus meie teele jäänud takistustest on märkimisväärsemad vast suur nisupõld ja taas üks traataed, millest lõpuks üle ronima pidime.

---

Kohalik floora tundus kodune, aga fauna andis selgelt mõista, et oleme saabunud Välismaale!

---

Berliin.

Peavarjutud ja sihitud, õlgades kotirakmete soonitud vaod, istusime Alexanderplatzil, kuhu meid üks ürgsakslane(ehk inglise keelt mitte kõnelev saksa päritolu isend) maha puistanud oli; ootasime kõnesid võõrastelt inimestelt, kes meid ööseks oma hoole alla võtta tahaks.

---

Just siis, kui olime end kokku võtnud, et turistilõksust välja rabeleda, sai Paula kõne võõralt numbrilt. Helistajaks oli Matthias, kes algselt oli plaaninud hostida üht briti noormeest, kuid tolle althüppamise tõttu otsustas oma diivanit hoopis meiega jagada. Algas meie esimene Berliinisisene tripp, sihtkoht: Wedding-- linnaosa, kus elanikeks peamiselt töölisklassi vaesed pered ja üliõpilased, kelle sinna meelitanud odavad üürihinnad.

---

Vaade Matthiase toast.

---

Pärast tutvumisõlut ajutises kodus vahetasime riided ja väljusime nelja seina vahelt. Inglane William, ametilt fotograaf, punaste juuste ja kahvatu nahaga ehk välimuselt igati rahvusstereotüübile vastav britt, kes Matthiase pool ööbimise ära öelnud, ühines me avastusretkega ja neljakesi sõitsime S-bahniga ööle vastu. Jätsin mõlemad kaamerad seljakotti-- ettevaatusabinõu, mille pärast end hiljem mitu korda kirusin. Alustasime Visionääride baarist: õdusast jõekaldale ehitatud terrassipubist, kus kohal rahvusvaheline seltskond ja jutuvada saatmas muhe indielektro; veetsime seal väga meeldiva tunnikese ja rändasime edasi mitte just tingimata paremaid, aga suuremat füüsilist pinget pakkuvaid jahimaid otsima.

---

Kirsch porter-- juhuslikult valitud kesvamärjuke; õlu, mis 10% ulatuses koosnes hoopis kirsisiirupist-- mida oli ka maitsest tunda. Kellele selline pettus ei meeldiks!

---

Kõikjal olid noored, õlled käes-- ja suurel osal ilmselt ka juba sees. Terve linn näis olevat suundumas just sinna, kuhu meiegi-- Kreuzbergi-- kohalikku hipilinnaossa, et seal laupäevaõhtu suurlinnaelu mõiste vääriliselt mööda saata.

---

Uitasime mööda müstilisi grafitiga täidetud tänavaid, millede salapära ööhämarus mitmekordselt võimendas. William, täis vaimustust ja ülevoolavat energiat, sai sõbraks igaühega, kes talle vaid võimaluse andis.

---

Paula & Matthias & kebab.

---

Tükike Williami reisipäevikust/ideeraamatust.

---

Me ambitsioonikas plaan õite põnevalt lõpetada ja kell kolm öösel reivile minna kukkus sissepääsu ootavat rahvahulka nähes kokku; möödunud ööst ikka veel natuke jõuetud, jätsime Williami, kes viie minuti jooksul järjekorras seistes hulga uusi kaaslasi leidnud, maha pidu nautima ja sõitsime metroorongiga, kus justkui narkoleptik mitu korda tukkuma jäin, koju.

---

Kell neli hõivasime Paulaga Matthiase voodi, kusjuures toaomanik ise tegi endale magamiskotist ja tekist aseme põrandale.

sinna

2011-10-07T05:24:00.001+03:00

Reis Berliini ühe suvekuu lõpus.

Esimene ja teine päev.

---

Ma olen alati põnevatest asjadest kirjutama hakates kõigepealt kimpus probleemiga: kuidas sündmusi esitleda, nii et nad tüütud ei näiks? Pikkade lohisevate kirjeldustena või võõrastele mittemidagiütlevate piltidena? Ma ei suuda kunagi valida ja nõnda valmistan ma ikka ja jälle parimate kavatsustega segaseid kompotte...

---

Plaanisime päevi kaks, siis krabasime seljakotid koos hädavajalike tarbeesemetega ning põgenesime kodust ja üsna juhuslikult ka Eestit valitseva kuuma ilma eest, sest kuigi Maarjamaal oli tol päeval, mil kodumaa tolmu jalge alt pühkisime, 30 kraadi sooja, siis sihtpunktis Berliinis oli maksimumtemperatuuriks siis ja järgnevatel päevadel ilm.ee andmeil 19 kraadi.

---

Riia veehoidla, möödunud aastast tuttav paik.

---

Samuti tuttav pilt: rekkasalong ja lohisevad Baltikumi maanteed.

---

Õhtuks Kaunase ringil, põgus mõtetekogumine suvalises bussijaamas; ja olime jälle teel.

---

Taeva tumedus ei takistanud meid; kuni jätkus teede ääres tänavavalgusteid, seisime me vapralt nii vihma kui tuule käes maanteepervel, paremad käed horisontaalselt külgedele kangestunud. Ka Leedu-Poola piiri ääres, kuhu keskööks jõudsime, ei andnud me alla; koukisin kotipõhjast taskulambi ja selle kiirte vihus pöialdega veheldes õnnestus meil taas rekkajuhtidelt halastust saada.

---

Kell oli kolme paiku öösel kui päevale rahulikult punkti panna otsustasime. Olime Poolas, kõik oli kulgenud plaanipäraselt ja ilm ei olnud sugugi nõnda jahe, kui kartnud olime. Muidugi ei olnud see mingi soe suveõhtu, mida 30 soojakraadiga harjunud eestlane päevasele kuumusele järgnema oleks oodanud, aga polnud ka jäätumistemperatuuri, mida hirmuga ette olin kujutanud.

Sügavas öös läbisime jalgsi väikese linnakese, kuhu me viimane rekkamees magama läinud oli, ja tegime kiledest, riietest ja magamiskotist lähima põllu äärele puude alla pesakese, kuhu nagu kaks karbikilu kõrvuti magama heitsime.

---

Järgmisel hommikul ärkasime kaheksa paiku, noppisime oma kehadelt ära sinna pidusöögile tulnud puugid, einestasime(puukidega mitteseotult) ja pakkisime asjad taas kottidesse.

---

Jätkus tee läbi tolle ebatavalise ja huvitava frukti, mis tavainimesele tuntud ka Euroopa mädapaise või Poola nime all. Kilomeetrid libisesid me jalge alt sujuvalt läbi, saateks kord edukate noorte autojuhtide konarlik inglise keel, kord kohalike rekkajuhtide poola vadin, kus alati tooni andmas tuttav sidesõna "kurwa".

---

Kõik näis minevat edukalt, Varssavi kaudu väikese ringi tegemine oli end õigustanud; kuigi sadas vihma, olime kella viieks juba Poznanis. Ööbimisprobleem ei olnud küll veel lahendatud, aga mitmed kõned kodustele, kes asjadel couchsurfingus silma peal lubasid hoida, hoidsid lootust üleval.

Ja siis algas kassi-hiire-mäng kiirteega. Olime hädas nagu Madis Mäekalle, kes omal ajal oli olnud hädas nagu mustlane mädas, sest vihma tibutas ja meie ainsaks võimaluseks näis olevat too kiirtee, kust noor ja nägus puertoriikolaslike näojoontega tüüp, kelle autol kirjas autostrada patrol meid juba esimestel minutitel, mis Poznanis veetsime, minema ajas. Kiled riietel, et mitte läbi vettida, seisime kiirtee pealesõidul, aga tulutult. Kohalikus mäkis kohtusime kahe poolatariga, kellel samuti Berliini hääletamine täies hoos; vahetasime telefoninumbreid, lootes õhtul Saksamaa pealinnas peavarjuta jäädes ehk neilt abi saada.

Strateegilise nipina võtsime vastu pakkumise juhilt, kes lubas meid mõned kilomeetrid tagasi Varssavi poole viia, et sealt teeäärsest bensiinijaamast mõni rekka kinni püüda, kes Saksamaa poole suundumas. Pärast kolme tundi Poznani ääres oli uus koht piisavalt värskendav, et taas sära silmisse tuua. Peagi olime juba järgmises bensiinijaamas...

Hämaruse pealetung keeras meie loos täiesti uue, senikuulmatult hirmsa peatüki. Ilm halvenes järsult, hakkas sadama tüütut tunde kestvat vihma; autojuhid ei teinud meist väljagi. Viimases hädas otsustasime Poznani, kuhu oli umbes 15 kilomeetrit, tagasi kõndida. Algas tõeline Kolgatatee, metsik palverännak kiirtee piirde ligi hoides, kord autodega kõrvuti, kord kõrge kallaku pika rohu sees, jalad vihmast ja heinast kogutud veest märjad. Kannatasime vaikides, marssides nagu masinad, vahel vürtsiks läbi põõsaste ja üle aedade ronides. Kell oli vaevalt kümme ja juba hiilis jube külm me kontidesse; surusime mõtted peagi saabuvast ööst tahaplaanile, sest olukord, millesse sattunud olime, tahtis hirmsasti need kõige tumedamates toonides maalida.

Kui alguses olime püüdnud kiirtee ääres kakerdades madalat profiili hoida, siis pärast paari tundi oli meil kõigist seadustest suva; ning ei läinud enam kaua, kuni juba tuttav autostrada patrol me kõrval peatus ja selle juht Paulaga, kellel lootusetus ja ahastus närvid ammu sõlme keeranud, elavasse vestlusesse laskus, mille tulemusena tegime kokkuleppe: me lubasime kiirteelt lahkuda, kui noormees meid Poznani tagasi viib; ja nii sündiski!

Paula entusiasm oli kahanenud niivõrd, et nullpunkti Poznani tagasi jõudmine seda enam elustada ei suutnud. See karmi reaalsuse ja eesootavat hukatust ennustav nägu sütitas minus lapseliku trotsi allaandmise ja põõsastes magamise vastu. Surusin meeleheitliku optimismiga käe rusikasse ja pöidla püsti viibutasin nende harva kuskilt Poznani sügavustest ilmuvate meist mööduvate autode suunas.

Ja vaat' kui vähe läks vaja, et meil taas naeratused suule tuua: auto peatus! Mäkist pärit wrap ühes käes, teine käsi roolirattal, naeris meid peale võtnud keskealine lõbus mees ampsude vahel me rännakust kuuldes, kuid lisas siis tõsisema noodiga, et kümne kilomeetri kaugusel asuv bensiinijaam, kuhu me kogu Poznanis ja selle ümbruses viibitud aja olime tahtnud jõuda, pole tegelikult mitte midagi muud kui automaattankla, mis sellisel kellaajal autodest täiesti tühi. Selle kurva uudise mõjude pehmendamiseks viis ta meid 30 kilomeetri kaugusesse korralikku stacja paliwisse... Mis aga samuti üsna elutu välja nägi.

Esialgne rõõmus erutus, mis meid pärast selliseid tillukesi edusamme valdas, asendus mõne minutiga, mil ümber jaama käisime ja veendusime, et kõik ruumid suletud on, taas judinatega, mis tingitud nii hirmust kui külmast. Korraga toimus aga midagi mulle seletamatut; nõnda absurdne ja julge tükk oli mu jaoks see tegu, mille Paula korda saatis: lausa kiirates hullust, mida lootusetus ja nõrkus temas tekitanud, astus ta otsustavalt ühe leedu numbrimärgiga rekka juurde ja koputas selle juhipoolsele uksele. Mis mind veel rohkem üllatas, oli see, et rekkajuht, kes unisena ukse avas, too leedukas, kellel klassikaliselt nimeks Vytautas, oli nõus rahuldama meie umbvenekeelset palvet öö tema rekkasalongis surnuks külmumist vältides veeta.

Nõnda riputasimegi kõik märjad riided salongi kuivama ja pugesime Paulaga kahekesi lisavoodisse, mille leedukas lahkelt meile rekkasalongi seina küljest lahti tõmbas. Natuke paranoiliselt, kuid päeva sellise lõpuga siiski rahulolevalt uinusime kiiresti, saanud uut lootust ja rahu teatest, et hommikul kell 5 jätkame kolmekesi teed Berliini poole.

\m/

2011-10-06T14:55:00.001+03:00

"When I was 17, I read a quote that went something like: “If you live each day as if it was your last, someday you’ll most certainly be right.” It made an impression on me, and since then, for the past 33 years, I have looked in the mirror every morning and asked myself: “If today were the last day of my life, would I want to do what I am about to do today?” And whenever the answer has been “No” for too many days in a row, I know I need to change something. Remembering that I’ll be dead soon is the most important tool I’ve ever encountered to help me make the big choices in life. Because almost everything — all external expectations, all pride, all fear of embarrassment or failure - these things just fall away in the face of death, leaving only what is truly important. Remembering that you are going to die is the best way I know to avoid the trap of thinking you have something to lose. You are already naked. There is no reason not to follow your heart."
-- Steve Jobs, 2005

massipsühhoos

2011-10-05T13:24:00.000+03:00

ehk Käisin täna naistes

what happens in saaremaa

2011-10-03T22:37:00.000+03:00

eelmine osa

20.-21. september

zenitilogi

---

kirjandusdebüüt

---

deliirium vannitoas. haige olles on terve maailm nagu üks suur tripp.

---

piia + vivi = 31

2011-10-02T03:12:00.000+03:00

eelmine osa

17. september 2011

bussiga kolka sõitmine on alati nagu väike reis läbi jäneseuru kummalisse kõverpeeglimaailma.
sarnaselt unenägudele, mis koosnevad erinevatest hetkedest kogutud fragmentidest, mis segamini ja üsna korratult kokku lükatud, kätkeb lapsepõlvepaik endas varem kogetud killukesi, mis vahepeal omasoodu kasvanud ja arenenud.

miski jääb hoolimata kõigist maharaiutud puudest, vanaks jäänud poemüüjatest, suureks kasvanud poisikestest ja mõisa taga viina joovast kambast, kelle hulgast tunned ära mitmed kaasrühma rüblikud lasteaiapäevist, siiski ikka samaks ja kütab-- trotsides kõiki muutusi, mis toimunud-- üles nostalgiat, mis teeb kunagise kodu külastamise kangekaelselt magusaks sündmuseks.

müstiline venemaa ründab taas

2011-10-01T05:04:00.000+03:00

eelmine osa

spot on lyrics

2011-10-01T00:24:00.002+03:00

Drunk And Crazy by subpop

5:01

2011-09-30T05:01:00.000+03:00

---Robert Montgomery

▼

2011-09-28T13:54:00.000+03:00

l a z y ~~s u n d a y~~ w e d n e s d a y

tartu: installatsioonid köökides

2011-09-28T00:15:00.002+03:00

detail kaisa köögist:

hanna köök:

detail hanna köögist / burn survivor:

tartu: moeblogi

2011-09-27T03:11:00.000+03:00

sügisetervituse tulevärk

2011-09-25T22:05:00.000+03:00

kui ma nüüd lõpuks vaatan seda valmissaanud kritseldust, mille kallal ma reede õhtul vastasmaja akende all ja hiljem kuumava korteri ukse taga hanna ja kaisaga õlut ja veini rüübates ning juustuviile näksides nikerdasin, tuletab ta mulle hirmsasti astrid lindgreni vendi lõvisüdameid meelde.
mitte, et me lood oleks kuidagi seotud;
mitte, et mind väga häiriks, et ma kõik aknad valedesse, ebarealistlikesse, justkui kellegi teise jutust võetud kohtadesse suutsin joonistada;
vaid mu väär ja üsna juhuslik võrdlus tuleneb vast vähesest kogemusest igasugu tulevärkide ja õnnetusjuhtumitega
ning saab kindlasti kütet hiljutisest taasavastusest, et joonatani väikese venna hüüdnimi oli korp.

tartus polegi nii igav

2011-09-24T18:54:00.000+03:00

enne:

pärast:

---

müstiline saaremaa

2011-09-21T20:47:00.001+03:00

pärastlõunane kirsturaha-ahnitseja kohv pea inimtühjas praamis. töötu ja tihti tegevusetu olemisel on kõvasti plusse; tuleb tõdeda, miinuseid tuleb hetkel meelde üsna vähe! nii saan ma igale poole kaasa sõita, hoolimata sellest, kas homme on argipäev, või hoopis pidupäev, mida ei saa varsti jätkuva rutiini hirmus raisku lasta.

---

rupsken!

metsik saaremaine kraam. mõnikord vaatan ja imestan: seda, mida müüakse poes, kasvatab mõni õues! leidsin puu, ja puu otsast ehtsad pirnid, mis nägid välja sellised, nagu pirnid pildiraamatutes, ning see suurendas minus tibake õudu igasugu plastpakendites esemete ees; säärast õudu, mis tekib siis, kui näiteks made-in-china lelude ja rakvere lastevorsti silmitsedes ei suuda mõte hõlmata nende valmimiseks toimetatud protsesse.
---

kasvuhoonetes ja eestimaal tomatite kasvatamises on mu jaoks alati midagi väga üleloomulikult salapärast olnud. kui me kunagi 12 aastat tagasi läsnale kolisime, siis olid eelmised elanikud aianurka laguneva kasvuhoone jätnud, mille kiled vaevu raamides püsisid. kolgas oli meil kaks korterit, aga küla kõrval aiamaadel lapikest, kus maitserohelist ja ube kasvatada, mitte; läsna majas ei olnud tollal ei vett ega elektrit; aga maja kõrval kasvuhoone oli. tol suvel, kui maja ostsime, kandsid selles kasvuhoones viimast korda saaki erepunaste viljadega tomatitaimed; ning kui külm nad lõpuks ära võttis, ei läinud enam kaua aega, kuni kasvuhoone ise samuti loodusjõudude poolt luudeni paljaks söödud sai.

---

degusteerung

taga seisab sinises salatikausis kurzeme, koduselt kuramaa: sest kodune see söök on-- või kooline-- sest kes koolilastest poleks maitsta saanud tatraputru hapukoore-hapukurgi-kurgisalatiga, ehk kurzemega. tahtsin koju jõudes uurida, kuidas seda tegelikult kutsuma peaks, aga tutkit! ei leia!

härra siig

kaali meteoriit uhkelt oma tuhandete aastate vanuse kraatri kõrval heldimas

diiler

2011-09-17T18:51:00.002+03:00

selle sügise look on kotid silmade all

nagu vene muinasjutt

2011-09-16T02:03:00.000+03:00

valgus kõnnib kadriorus 2011

good morning baby

2011-09-15T12:27:00.001+03:00

DAVID BOWIE - Golden Years (Jeremy Sole remix) by Jeremy Sole

hot fuzz

2011-09-14T01:01:00.000+03:00

kommi & orkaan katiaga esimest korda katusekinos

killukesed augusti viimasest soojast

2011-09-13T12:08:00.000+03:00

teekond filmitalgutele

rakvere. algus

hääletamise vahepala: rakvere surnuaed

ja tagasi koju

õhtu: palamuse

öö. võõrad: sakuska

öö. võõrad: ragne

hommik. võõrad: kaido

hääletamise vahepala: väike-maarja surnuaed

(võtsin just 2000-sõnalise jutustuse mõne pildi ja harva lausega kokku)

eesti uus hipsteripealinn tapa

2011-09-12T16:14:00.000+03:00

Uruguay by Stones & Holes

i don't even like music
but this is catchy

für kris

2011-09-12T04:08:00.000+03:00

siis kui sa magad

Death at a Funeral (2007)

2011-09-12T02:15:00.000+03:00

kõige oodatumad on alati ootamatud külalised. seekord laura, kes reedel teatas, et kavatseb järgmisel päeval mulle külla tulla. laupäeval kella kümne paiku olidki nad hektoriga värava taga. viimasest visiidist möödas kaks ja pool aastat.

---

vesipiip ja somersby siider ja punane vein, mis kapis juba nädalaid oma aega oodanud. tegime süüa. pärast pikka toakoristamisrohket päeva kogusin öösel kõik üksikud tekid tervest majast kokku ja tegin oma toast hiiglasliku voodi.

---

kuhu ma jõuda tahtsin:

kolm otsustusvõmetut noort tegid kokku hea valiku ja vaatasid 2007. aasta "death at a funeral"i:

http://www.imdb.com/title/tt0795368/

(kuldne valik)
(nii naiss film)

(komöödiad düsfunktsionaalsetest perekondadest on mu weak spot)

(skriinshottide maailmamestari)

m a e i s a a a r u

2011-09-10T19:11:00.000+03:00

ma olen harjunud oma harvaesinevatel toakoristusaktsioonidel kõikjalt ämblikke leidma, kuid näib, et toimunud on väike level up. taipasin varem ämblikuvõrgud tolmuimejaga eemaldada ja lasta jüril käega pokemoni kaartide vahel sobrades kodutud putukad eemale peletada, aga seekord tabas mind natuke teistsugune üllatus: tazosid sorteerides leidsin kastist konna.

parabool

2011-09-10T03:23:00.001+03:00

ostsin uue hambaharja ja hambapasta. tunnen end uue inimesena!

need väikesed asjad, mis tekitavad tunde, et elu on põnev ja tulevik näib h e l g e...

mis mind kõigest sellest hoolimata morjendab:

i g a ü h e t a s s t e e d e i s a a g i o l l a

back to basics

2011-09-08T23:56:00.000+03:00

Ursus Wehrli:

THE ART OF CLEAN UP (kliki!)

Ratatouille (2007)

2011-09-08T18:42:00.000+03:00

http://www.imdb.com/title/tt0382932/

---

romantika tipp

2011-09-07T05:04:00.000+03:00

mis selle pere vannitubadega viga on?

2011-09-07T04:54:00.001+03:00

õhtuüllatus / aga tahaks lõpuks pesema minna...

tallinn on imesid täis

2011-09-06T18:50:00.000+03:00

uue maailma festival: päev 2. uimane lonkimine

2011-09-05T01:52:00.000+03:00

ei julgenud väljakutset vastu võtta. aasta aega harjutan, võib-olla siis järgmine kord?

loominguline

lõunasöök kommiga. sügis-aia menüü õuntest

melu turutänaval

1€

10 krooni sai ehk "kodumaist peab ikka toetama!"(kommi)

sõbrad

Suur veeuputus

2011-09-05T01:30:00.000+03:00

hommikuüllatus / muidu läheb hästi!

uue maailma festival: päev 1. pärast vihma

2011-09-04T06:16:00.000+03:00

uue maailma festival: päev 1. enne vihma

2011-09-04T05:57:00.001+03:00

veel ei ole hilja!: http://www.uusmaailm.ee/cmtls/4762

seinad ei valeta

2011-09-03T04:31:00.000+03:00

käisin teisipäeval korraks Tartus

mind on tabanud koolitus

2011-09-01T05:15:00.001+03:00

Igavene suvi ja muu selline.

armastan tsivilisatsiooni

2011-08-31T13:49:00.000+03:00

gotta love random words in a random order

kas see on võimalik, et keegi on mu mäluga mingeid trikke teinud ja tervet eelnevat elu lihtsalt ei ole olemas? noh, et kõik mälestused on pähe ühe korraga istutatud, et panna mind vaevlema mõtte MIKS käes. ja KUIDAS. ja lihtsalt VAUUU

terve see viimane poolteist kuud, mis järgnes ülipingelisele juunile ja laepassimise-juulialgusele on olnud meccik. mul oli eile kujuteldamatu under the bridge tunne, kõik oli kogu aeg valesti; aga nüüd... täna hommikul lihtsalt ärkasin üles ja mõtlesin 'mida kuradit ma jaman?'

mõnikord lihtsalt tahaks minna inimese juurde, kellega suhted viimasel ajal väga jamad või lausa kangekaelselt olematud
ja öelda: jätame selle. ja oleme sõbrad.

nii nunnu

world peace

kena koolialguse postitus

2011-08-29T19:03:00.001+03:00

Ma ei suuda seda vahepeal üldse uskuda, et ma nüüd aasta otsa ei käi koolis? Kevadel tundus täiega lahe mõte, aga nüüd...

easily amused

2011-08-25T19:51:00.002+03:00

///

anthony y u look like freddie mercury/// moustache y u make all men look alike?

suvi

2011-08-24T16:01:00.002+03:00

SOLSTICE from Roland Seer on Vimeo.

võta hetkeks aeg maha

2011-08-24T04:44:00.000+03:00

eat shrooms every day (fredjüssi 2)

2011-08-22T23:47:00.001+03:00

turist

2011-08-22T02:17:00.002+03:00

kes peidab filmirulle ketside sisse?

(ma)

kord aastas käsmus

2011-08-21T21:08:00.003+03:00

pole jätkuvalt (pole jõudnud koju otsimagi...) kaht filmirulli, kus nii berliini kui itaaliat peal, üles leidnud. täna otsin; loodan, et ma ikka tõin nad üldse itaaliast kaasa.

killukesi 12.-14. augustist ehk viru folgilt:

somersby: viru folgi mitteametlik karastusjook 2011

mu esimene väravamäng. õhtused tähistamised kestsid hommikul kella seitsmeni välja ja valitud seltskonnaga jõudsime mõneks hetkeks ka päikesetõusuprogrammile..

jüri, piia ja piretiga zorbasel

vabatahtliku raske elu

wush!! madliga öötööl.

...naerupaus...

ukerdajad

viimase öö mcgyver

ühel seikleval priiuserüütlil olgu viño alati vööl

või peitku ennast hoopis ta põues, sest nii on kindlamgi veel

fragmendid eileõhtustest mõtetest

2011-08-17T13:09:00.004+03:00

tsiteerin berthat:

töötu is one of the best tu's to be
kodutu
peatu
armutu
jalatu
nehatu
(mmmmmmmm nehatu burger)

käisin täna paar tundi ühe ammukadunud sõbrannaga väljas ja tagasi koju jalutades märkasin, et iga tänava peal lehvitab mõni tuttav. kuidas mõnel hetkel tundub, et kõik sidemed on jäänud väga nõrgaks, aga varsti tuleb tõend risti vastupidisest.

ñ

2011-08-15T13:33:00.001+03:00

lemmiktoit on ecstasy

2011-08-03T04:32:00.002+03:00

me & my lover spent a few days in the countryside; wandering in the woods, picking dark mystery berries and magic mushrooms.

later we cooked delicious foods & met madame tutli-putli with secrets of her own. we slept & woke up, still sleepy; everything seemed like a blur because of the std drugs; i know i hadn't taken any but my beloved friend had already developed an addiction.

we took two bikes from the shed and vanished for a while; to visit a place i hadn't been to in years.

laying on our backs we stared at the blue skies; it was cold outside but our hearts were in flames and the only thing that was missing was a couple of cherry joints.

we greeted following morning under palm trees, slurping the sweet nectar of a watermelon

but time didn't have mercy on us

before we knew we were separated again

true story inspired by http://palderjanipanda.tumblr.com/

inspiratsiooniring kultuurikilomeetril

2011-08-02T13:06:00.002+03:00

17. juuli varahommik kommiga kultuurikilomeetril

ignoreerige järgnevat inetut paigutust ja piltide kokkukuhjamist, aga eraldi postituste jaoks olen juba liiga palju aega mööda lasknud.

ökosaar

kultuurikilomeetri peidetud pärl

meri

patarei väravad

ilusad pildid

kunstnik käis külas

2011-08-01T00:37:00.000+03:00

http://palderjanipanda.tumblr.com/

ainult 1 muljetest

2011-07-29T04:32:00.000+03:00

oleks justkui väga kaua ära olnud ja nüüd koju puhkusele tulnud

suvitajaid pärnust

2011-07-19T16:41:00.000+03:00

hommikuüllatus

2011-07-18T04:28:00.005+03:00

aina rohkem tundub mulle häbiasi see, et minu ajus on vene keelele pühendatud vaid väga tilluke osa. "harašoo", "kak djela", "otsen dježet", "kanešna", "isvinitje", "idissuda", "karova", "kapusta", "malako", "pašalusta".. ja ei rohkemat.
---

kella kolme paiku imbus tuppa läbi lahtise prantsuse rõdu akna kummaline hais, mille ignoreerimine ei tulnud internetisügavuste eneseammenduvuse ja igavuse kasvamise tõttu kõne allagi. astusin akna poole ja oodatud kummiliiminuusutaja asemel märkasin küürakil vanameest, kes kile ja spreipurgi abiga kõnniteele midagi venekeelset kritseldas. jälgisin teda mõned minutid, siis krabasin kaamera.

möödakihutanud autogi tegi väikese ringi ja tõmbas siis kõnnitee äärele. kõrvalistuja astus autost välja ja küsis "kak djelaa?". grafitimeister pomises midagi vastu... saku originaali purk ühes käes, teine käsi kõiksugu suunas ringutusi tehes jalutas autost väljunud tüüp ringi ümber poolelioleva meistriteose, nii et ta nüüd samuti lugeda nägi, mis maas kirjas. väikesele jutuajamisele järgnes autojuhi kärsitu hüüe ja signaal, mispeale vanamees võõra mehe sõbraliku õlapatsutuse saatel taas üksi jäeti.

viru keskuse poolt jalutas mööda gonsiori tänavat järgmine üllatuskülaline: silmnähtavalt purjakil noormees, telefon kõrva ääres. ka tema jäi seisma, uuris kritseldust maas, pidas vanamehega väikese jutuajamise maha. noor kaaslane kõrval jutustamas lõpetas vanamees oma kirjatöö, kortsutas suure kile kokku ja viis selle kangialusesse. see oli noorukile justkui märguanne lahkumiseks. ta kaelustas vanameest sõbralikult ja jätkas oma teekonda.

võtsin südame rindu. vahetasin oma kõrge vahiposti pikkade pükste vastu, krabasin fotoka ja võtmed ja jalutasin samuti alla tänavale. vanamees seisis ja suitsetas. lonkisin kirjutise juurde. piidlesin vanameest ning hetk hiljem võtsin südame, mis vahepeal oli alustanud tagasiteed ketsiääre poole, taas rindu, ja küsisin: "kas te eesti keelt räägite?"

...muidugi mitte.

paldiski folk

2011-07-11T17:13:00.008+03:00

mõistatuslik tühi linn. neid pilte võiks siia ritta laduda veel ja veel, aga jätan mõned vaatamisväärsused järgmiseks korraks ka. traditsioon näeb ette, et traditsiooni peab jätkama. eelmine siinviibimine toimus kolm aastat tagasi; selle ajaga pole palju muutunud. näiteks kauplus 5+ seisab samal kohal, kus ennegi, ja on näiliselt jäänud masust täiesti puutumata-- ei ole ta ei kokku kuivanud ega ka suurenenud. sadam on endiselt traataiaga piiratud. randade asemel on mäed. kultuurikeskus näeb välja kui hullumaja.

tervitus

tulevik näib helge. siia tuleb konsum. tellija: pakri plaza oü.

säästumarket 25 km

kool, vangla, hullumaja või..?

rahvuslill

kohalik valitseja; tagaplaanil naisuke. valitsejal on kassihaigus. ta oli enne inimene, aga siis muutus kassiks.

kõrvalistel isikutel objektil viibimine keelatud

hiiglaslik vannitubadega täidetud maja

trepp taevasse

ultramoodne rongijaam

für cat ladies

2011-07-07T05:47:00.000+03:00

" y o u c a n ' t h e l p t h a t . w e ' r e a l l m a d h e r e "

west coast 2

2011-07-05T22:58:00.006+03:00

Johanna

west coast 1

2011-07-04T15:48:00.000+03:00

s a a r e m a a

Piia, http://sandramahl.blogspot.com/

forever a sleepwalker

2011-06-29T22:36:00.000+03:00

suvi ei alanudki

2011-06-26T16:30:00.002+03:00

FALLULAH - Out of It (2011) from plobber.org on Vimeo.

jaanipäev

2011-06-25T18:34:00.000+03:00

arva ära, mis see on

2011-06-23T16:35:00.001+03:00

fredjüssi

2011-06-21T14:46:00.002+03:00

blogidest

2011-06-17T18:37:00.000+03:00

juba mõnda aega on väärt lugemine ainult poliitika-, muusika- ja kokandusblogid, ja mõned "mis ma täna tegin"-blogid ka, sest need, kes oma tunnetest ja vaimsetest rännakutest kirjutavad, näivad end oma masenduses või rõõmus aina kordavat. perioodiline, nagu jooksuaeg.

teate küll, "leidsin täna jälle pisiasjadest õnne" või "avastasin, et sõpradega koos on iga olukord ilus olukord" või siis teisest otsast "tunnen, et mul pole tundeid" ja "mu mõtted liiguvad liiga kiiresti, et suudaksin nendega sammu pidada" või siis hoopis see tobe elitism "sõitsin kord elus bussiga lasnamäele ja vaatasin ringi, kõik olid nii tuimad ja mõttetud, millised igavad keskpärased elud".

mõnikord on seda ka huvitav lugeda, eriti, kui sõnad hästi ritta seotud, aga siiski tekib ühel hetkel jälle see tunne, et tahaks midagi intrigeerivamat, midagi uut.

palun vaielge mulle vastu ja näidake mulle valgust tunneli otsas

mug shot

2011-06-09T14:45:00.001+03:00

pärast nelja päeva, viit arvestust, üht eksamit ja viit kolme-unetunni-ööd
ja see ei ole veel kõik!
---
hea külg on see, et külmkapp on äärest ääreni täis

mälestusi bioloogiast

2011-06-09T10:19:00.002+03:00

päris elu

2011-06-04T21:22:00.002+03:00

Milline--- ei, kahe milline-- jura masendustunne võib tabada neid telekangelasi, kes pärast lühiajalisi metsikuid seiklusi taas oma igavasse tavaellu naasma peavad. Eriti, kui filmile järge oodata ei ole.