juba mõnda aega on väärt lugemine ainult poliitika-, muusika- ja kokandusblogid, ja mõned "mis ma täna tegin"-blogid ka, sest need, kes oma tunnetest ja vaimsetest rännakutest kirjutavad, näivad end oma masenduses või rõõmus aina kordavat. perioodiline, nagu jooksuaeg.
teate küll, "leidsin täna jälle pisiasjadest õnne" või "avastasin, et sõpradega koos on iga olukord ilus olukord" või siis teisest otsast "tunnen, et mul pole tundeid" ja "mu mõtted liiguvad liiga kiiresti, et suudaksin nendega sammu pidada" või siis hoopis see tobe elitism "sõitsin kord elus bussiga lasnamäele ja vaatasin ringi, kõik olid nii tuimad ja mõttetud, millised igavad keskpärased elud".
mõnikord on seda ka huvitav lugeda, eriti, kui sõnad hästi ritta seotud, aga siiski tekib ühel hetkel jälle see tunne, et tahaks midagi intrigeerivamat, midagi uut.
palun vaielge mulle vastu ja näidake mulle valgust tunneli otsas
ma ise kardan kirjutades vahel sama asja, aga kui teiste blogisid lugedes on nende sõnad eriti hästi ritta seatud, tekib tunne nagu lemmikkirjanikuga - et ma andestan vonnegutile, et ta taaskord vonnegut on, sest just seda ma temalt tahangi
ReplyDeletemine õue, loll
ReplyDelete