sügisetervituse tulevärk

kui ma nüüd lõpuks vaatan seda valmissaanud kritseldust, mille kallal ma reede õhtul vastasmaja akende all ja hiljem kuumava korteri ukse taga hanna ja kaisaga õlut ja veini rüübates ning juustuviile näksides nikerdasin, tuletab ta mulle hirmsasti astrid lindgreni vendi lõvisüdameid meelde.
mitte, et me lood oleks kuidagi seotud;
mitte, et mind väga häiriks, et ma kõik aknad valedesse, ebarealistlikesse, justkui kellegi teise jutust võetud kohtadesse suutsin joonistada;
vaid mu väär ja üsna juhuslik võrdlus tuleneb vast vähesest kogemusest igasugu tulevärkide ja õnnetusjuhtumitega
ning saab kindlasti kütet hiljutisest taasavastusest, et joonatani väikese venna hüüdnimi oli korp.