25.03

kevadvaheaja reisiblogi

reede

25.03

Kell 11 äratus, kiire duši all käik, kruus kohvi. Lahked üliõpilased andsid meile tüki pappi, et endale sildi saaksime kirjutada: Venlo. See polnud küll meie reisi lõppsihtkoht, aga parim, mille peale oskasin tulla, sest aasta varem olin Joeli külastades just täpselt sinna sõitnud. Tol korral tuli Joel mulle autoga vastu, lootsime sel korral samuti sellele-- või vähemalt sellele, et Venlost Meinerzhagenisse, sihtpunkti, on kerge saada. 

Jälle Utrechtist välja hääletamas. Küll veidike targemana kui neli päeva tagasi, aga ametlikust hääletamispunktist, kus sellekohane siltki üleval, juhatati meid taas üle ristmiku teisele poole õnne proovima. Tõusime mõneks hetkeks lausa kohalikuks peamiseks turismiatraktsiooniks, äratades tähelepanu mitte ainult autojuhtides, aga tahtmatult ka ratturites ja jalakäijates. 

Pääsemine tuli seekord valge väikebussina. Kaks keskealist hollandlastest meest, sõitmas Nijmegeni kõrvale Ossi. Ronisime sõidukisse, mis oli seest sama sassis kui mu toa põrand. Selle vahega, et minu toa põrandal ei ole suuri värvipotte, tolles autos aga küll. Kasutasime säärast luksust arukalt ära: istusime värvinõudele. Sõit võis alata.

"Do you mind if I smoke?" küsis juhi kõrval istuv mees, me raputasime pead. Üle bussi levis kummaline tuttav aroom ja me Emiliaga vedasime mõttes kolmanda osapoolega kihla, et pläru, mida tüüp tõmbab, on roheline. Kolmanda osapoolega, sest mõlemad olime veendunud, et on. Ja meie kahtlused said pea kinnitust, kui esitati järgmine küsimus:"Do you smoke weed? I am smoking weed right now. Do you want some?" Keeldusime viisakalt, sest viimane, mida meil tarvis, oli kanepilõhn ja vangilangemisoht Saksamaa piiril.

Ühes suvalises teeristis Ossi ligidal pandi meid maha, sealt saime edasi kes-teab-kuhu bensiinijaama. Üritasin korra Joelile helistada, et edasisi juhendeid saada, Emilia hoidis samal ajal pöialt püsti. Joeliga ühendust ei saanud, helistasin Jürile ja andsin teada, et oleme segaduses. Hetk hiljem helistas aga Joel mulle ning ütles, et me hoopis Saksamaale Kölni poole edasi hääletaks. Vahepeal meie kõrval peatunud auto juht oli aga rõõmuga nõus meid Venlosse viima. Ja sinna me ka läksime.

Venlos olime segaduses. Polnud aimugi, kuhu poole minna, kõndisime umbes selles suunas, kus arvasime Saksamaa olevat. Emilia oli tüdinud ja ilmselgelt halvas tujus, jätkasime teekonda vaikides. Esimeses ettejuhtuvas bussijaamas panime asjad maha ja jäime bussi ootama, mis meid tsivilisatsiooni viiks. 

Rongijaamas seisime silmitsi kohutava tõega: Emilial oli raha otsas. Seega oli välistatud rongiga kuhugi Kölni poole sõitmine. 

Pärast mõnekümneminutilist paanikahoogu ja kaardiuurimist avastasime, et olukord polegi nii lootusetu ja Venlost leidub siiski väljapääs!



Kilomeeter kõndimist ja pöidlaviibutamist ning olimegi taas auto peal, mis meid veidike maad bensiinimootori jõul edasi viis. Hollandi-Saksamaa piiri ületasime jala ja juba märksa optimistlikumas meeleolus.

Optimistlik meeleolu osutuks aga ennatlikuks emotsiooniks. Saime piirilt küll päris palju edasi ning meid pandi maha kiirtee kõrval, mitte keskel, aga järgmine juht, kes meid peale võttis, ei jaganud maad ega ilma ei Meinerzhagenist ega --stereotüübile vastavalt-- ka inglise keelest. Ning minu ja Emilia saksa keele rääkimisosavus oli selgelt roostes.

Korraldasime oma reisimisviisi ja olekuga sakslaste seas paraja segaduse. Kuna üksteisemõistmine oli raskendatud, viis too tüüp meid lähimasse linna Neussi ja tahtis meid rongi peale panna. Kui andsime mõista, et meil raha ei ole, tahtis ta teada, kuhu üldse teel oleme. Meinerzhagen ei öelnud talle mitte midagi-- ja ka meil ei olnud kindlat selgust, kus see koht täpselt asub. Peatusime linna keskel ühe kioski ees, kust kaarti palusime, mis omakorda päädis sellega, et Emilia jäi juhiga autosse istuma ning mina sain poekese sees kolme sakslase käest hulga õpetussõnu, manitsust ja noomimist, aga ka üllatushüüdeid ja lõppude lõpuks ka google mapsi abiga marsruudikirjelduse ja väljaprinditud kaardikese. Suutsin juhile, kes selleks ajaks samuti tüdinud oli ja kioskisse sisse astus, selgeks teha, et rongijaama me siiski minna ei taha ja kõige parem oleks, kui ta meid lihtsalt linna teise otsa viiks. Kioskist lahkudes pani müüja mulle murelikult käe õlale ja ütles, et kui tõesti väga hädas oleme, siis võime tagasi tulla ja nad panevad sõpradega rahad kokku, et meid Meinerzhagenisse minevale rongile panna.

Hakkas juba pimenema. Seisime linna ääres kiirteele suunduva tee kõrval ning olukord näis üsna lootusetu. Hääletasime kohas, kus autodel pea võimatu peatuda. Korra seisatas küll üks hollandi kirjadega rekka, kuid too oli teel Rotterdami poole. Ka paar väiksemat autot olid teel hoopis teise suunda, mis süvendas kahtlusi, kas ikka õigel teel oleme.

Külmetasime. Emilia tuju oli taas langenud allapoole nulli ning mina olin liiga tüdinud, et mingit lepitust otsida. Ja taaskord pidime tõdema, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Õhtuhämaruses peatus hõbedane luksusauto, kus sees türklane, kellel suus inglise keel. Meie kaarti ja marsruuti pikalt uurinud, jõudis ta lõpuks otsusele, et kuigi tal endal tegelikult vaja vaid mõnikümmend kilomeetrit sõita, viib ta meid siiski veidike edasi.

Viiski. Ning mitte ainult veidike, vaid lausa Wuppertali idaotsa välja, kus ta meid murelikult bensiinijaamas maha pani ning võttis meilt tõotuse, et kui lõpuks kohale jõuame, saadame talle e-maili, tõenduseks, et elus oleme.

Võidukalt helistasime Marionile ja küsisime, ega ta meile järgi viitsi tulla. Ta lubas seda mõtet Joeliga arutada, ning peatselt saime teada, et võime nende abile loota küll, kuid alles kolme tunni pärast. Läksime bensiinijaama poodi ning sirvisime seal müügil olevaid Saksamaa teedekaarte. Müüja märkas meid ning hüüdis, et need kaardid pole vaatamiseks. Alistunult taganesime kaartide juurest, kuid meie üllatuseks tõi kaupmees leti tagant välja paksu teedeatlase ning abistas meid õige koha leidmisel, kuid teatas ka, et oleme parajas plindris, sest enamik bensiinijaama läbivaid autosid on otseteel, meil aga on vaja juba nelja kilomeetri pärast teisele teele pöörata.

Proovimine ei võta tükki küljest. Seisime bensiinijaama ees, pöidlad püsti, väsinud naeratused suudel. Tutkit. Lõbustasime end mitmel eri viisil. Kõigepealt istusime kuni sulgemiseni kell 21.30 bensiinijaama puhvetis, siis istusime kõnniteeäärel, siis hüplesime taas tee ääres. Mõned autod peatusid, kuid kõik läksid kuhugi mujale. Õhtu vürtsitamiseks peatus pimeduses meie kõrval ka politseipatrull. Autoaken keriti alla, meile id-kaardid võeti isikute tuvastamiseks ära, küsiti paar küsimust, autoaken keriti tagasi üles. Hetkeks valdas Emiliat paanika ning igaks juhuks tegin tiiru ümber auto ja kirjutasin numbrimärgi üles. Paranoia oli aga alusetu, saime oma id-kaardid pea taas kätte, politseinikud soovisid meile edu ja sõitsid minema.

Edasi sisustasime oma tunnid tagasihoidlikult bensiinijaama ees istudes turakat mängides. Kuna aega oli vaja tappa, võtsime appi ka linnade põletamise kui igavesti kestva mängu, mis aga seekord lõputuks ei veninud, vaid juba viieteistkümne minutiga minu võiduga kulmineerus.



Krõbeda pakase (umbes 7 plusskraadi) saabudes kolisime siseruumidesse üle. Ei midagi liiga uhket, vaid üks väike koridor ja wc.



Minut enne kokkulepitud aega, mil Joel kohale pidi tulema, läksime välja ja kauaoodatud auto veereski platsi. Juubeldades tõime oma asjad, tõstsime need autosse ja ronisime ise järgi, et nüüd juba otse Meinerzhagenisse sõita, sellesse hubasesse väikelinna, kus voodi ega toidu pärast muretsema ei pea.
Närvesööv osa reisist oli läbi.