...ja tagasi

Seitsmes ja kaheksas päev.

---

Hiilisime kõigi oma kompsude ja kodinatega kargesse hommikusse. Nurgapealsest säästumarketist ostsime kaasa proviante ja kingitusi kodustele; alkoholipoes investeerisime raha kahte 70-sendisesse Kirsch porterisse, mis meiega samuti Eestisse rändama pidid. Algas tagasitee.

---

Berliinist välja saamine läks üllatavalt kiiresti, kuigi sealne hääletamiskoht oli nigelamast nigel ehk täpselt kiirteele sõidu nurgal, kus seismine nii meile kui autodele ohtlik.

Mcdonaldsist, kus suurlinnast lahkumise puhul väikesed tähistusjäätised tegime, võttis meid peale pärast Berliini müüri langust Saksamaale emigreerunud rumeenlane, kelle abiga jõudsime Poola. Kiirteeäärses toidukohas, kus ta meid maha pani, ootas ees huvitav üllatus: platsi magusaim hääletuskoht oli juba hõivatud; seal seisid mees ja naine, käes papist silt, millele markeriga maalitud "Warsawa". Viisakusest hoidsime distantsi; kui nad rekka peale said ja sõbralike käeviibetega vastastikku hüvasti jätnud olime, võtsime nende positsiooni kiirteele pealesõidul üle. 

---

Päev möödus tuttavates paikades seistes ja võõrastes autodes istudes, ajades kord rohkem, kord vähem juttu erinevate inimestega, kelle südamed meid nähes heldinud.

---

Öö saatsime mööda kaalikaveorekkas, mis kesköö paiku oma lasti kuskil salapärases linnakeses maha laadis, et hommikul Elki poole sõita. Juht, kes juhtus-- nagu suur osa rekkajuhte sealmail ikka-- olema täisverd poolakas, kel suus vaid üks keel, oli väga abivalmis, kostitas meid kohviga ja sai pärast väga kavalasti organiseeritud abinõud ehk mõneminutilist telefonikõnet Paula polüglotist isaga, kes seletas, kes me oleme ja kust tuleme, aru, et oleme natukene hädas; ta tõmbas rekkasalongi seina küljest välja lisavoodi ning pärast eitavat vastust tema kõrval magamise kutsele lubas mul rekkaistmete vahele magama keerata-- mida ma ka end ussikesena kerra tõmmates tegin.  

---

Hommik algas lühikese rekkasõiduga; sellele järgnes jalutuskäik läbi järgmise tundmatu Poola linnakese me Preisimaarännakutes. Linna ääres võttis meid peale noor, 18-aastane prints valges väikekaubikus ja sõidutas meid sadakond kilomeetrit edasi; tema uljas kiiruseületamine viis järgmise vürtsipahvakuni me reisil-- toimus põgus kohtumine Poola politseinikega, kes me päästjale trahvi määrasid ning meid teadmisega "Ma õppisin vene keelt 11.. Ei, 12 aastat!" varustasid. 

---

Järjekordse Kirde-Poola suure väikelinna ääres tegime lahti viimase tuunikalakonservi ja nautisime maast leitud müraploome. Otsasaanud leiva kilest ümbriski sai alõtšasid täis laotud.

---

Alõtšavarud said otsa 236 kilomeetrit enne Riiat, kus kraavi ääres istudes veidi ootasime, enne kui kahe paariga, kes samuti samas suunas teel, autostoppimisel ühinesime. Kell oli juba kaks ja Eestist tulid teated, et Balti riikidest põhjapoolseimas kogub jõudu äikesetorm. 

---

Tilluke torm ehk paduvihm tabas meid Lätis. Viimane kord, kui taevavesi meid teel kätte sai, passisime me külmas ja kõledas Poznanis, kus kõik oli halb ja ebameeldiv ja vihm torkis masendusnõeltega; nüüd aga langesid me peale soojad ja rasked piisad, mis hinges pakitsevat ootusärevust kojujõudmise ees positiivsusega toitsid. Võtsin ketsid jalast ja hõiskasime autode poole kõiksugu totrusi; kuni meid taas peale võeti.
---

Kella kümneks olime Läti-Eesti piiril, südamed rõõmust rõkkamas; üle taeva laotuv pimedus ei heidutanud meid, sest teadsime: oleme Eestis, kodumaal! Oleksime vast rahul meelega ka kuhugi põõsa alla magama läinud, kui me kõrval taas üks veoauto peatunud poleks. Muhe juht, ümar poolakas, nagu neid rekkaroolis ikka kohtab, kel suund Maardusse, rääkis mitte ainult poola, vaid ka vene-- ning me suureks üllatuseks ka paar fraasi filmidest omandatud inglise keeltki! Pärnu ligidal tegime väikese kohustusliku peatuse, mille jooksul mees tillukesel priimusel vett keetis, meid teega kostitas ja pikemalt juttu rääkis.

---

Viimased sada kilomeetrit saatsime mööda tukastades: Paula salongivoodis, mina turvavööle toetudes; märgates aga, et Pärnu maanteest on imekombel saanud Tartu maantee, elavnesime kiiresti. Peagi surusimegi Ülemiste juures rekkaohjuri kätt ja jätsime südamlikult hüvasti. Kell oli kaks öösel kui Eesti lõunamaine öökuumus ehk soe suvine 21 kraadi meile kabiinist väljudes näkku lahvatas: tormist, mille kohta meid varem hoiatatud oli, polnud jälgegi. Hinges rahu ja meeled rõõmsad, jalutasime ülevalt Ülemistest alla kesklinna, kus meie teed Paulagagi viimaks lahku läksid, pannes pikale reisiloole ilusa viimase punkti.