Paula-- tütarlaps, kellega koos viibides lähevad öö ja päeva piirid alati tugevasti nihkesse. Fotomaterjal vihjab, et virgusime alles pärast keskpäeva. Hiliseks hommikusöögiks suundusime Costa eestvedamisel Liibanoni kiirtoidukoha kõrvalsoppi Vietnami restorani, kust lunastasime endile tüüpilised aasia riisitoidud juurviljade ja pikantse kastmega, 5€ portsjon. Kõrvale pakuti tillukestest ümaratest kausikestest teed, mida edasisi plaane arutades ja võõrustajalt nõuandeid saades märkamatult lausa kaks kannutäit ära jõime.
---
"You remind me so much of her..." õhkas Costa lõpuks Paulale otsa vaadates välja lause, mida ta juba pikalt keelel veeretanud oli. Järgnes pikk arutelu armastusest ja suhetest, mille jooksul tundus iga hetkega aina rohkem, et kreeklane ongi kolm kuud järjest iga päev kedagi hostinud selleks, et endale uus tüdruksõber leida. Lõpuks, saavutanud Paulagi silmis manipuleeriva jobu staatuse, tegi Costa meile väikeses maiustustepoes kohvi ja baklava välja ning jättis meid siis linna peale omapead.
---
Kirsturaha kokku kraapides lunastasime ühistranspordipiletid ning sõitsime Frankfurter tori neljakorruselise Humanani, mis hoolimata oma neljast tasandist siiski eriti pinget ei pakkunud. Veetsime pool tundi riideid valides ja veel pool tundi viimasele paarile-kolmele eurole kulutust leides, sest sularahaga oli selleks ajaks juba kitsas käes, aga kaardimakse eeldas teatud miinimumsumma eest ostmist.
---
Kirsturaha kokku kraapides lunastasime ühistranspordipiletid ning sõitsime Frankfurter tori neljakorruselise Humanani, mis hoolimata oma neljast tasandist siiski eriti pinget ei pakkunud. Veetsime pool tundi riideid valides ja veel pool tundi viimasele paarile-kolmele eurole kulutust leides, sest sularahaga oli selleks ajaks juba kitsas käes, aga kaardimakse eeldas teatud miinimumsumma eest ostmist.
---
Pärast kõiksugu riidehilpude kokkuahnitsemist jätkasime retke. Korraga märkasime, et ümbrus näib tuttav: olime jõudnud Kreuzbergi: linnaossa, mida olime avastanud esimese Berliini-päeva ööl.
Pärast kõiksugu riidehilpude kokkuahnitsemist jätkasime retke. Korraga märkasime, et ümbrus näib tuttav: olime jõudnud Kreuzbergi: linnaossa, mida olime avastanud esimese Berliini-päeva ööl.
Müstilised vuntsid veelgi müstilisema kuupäevaga.
---
Hipilinnaosas ekseldud, üritasime säästumarketist järgmisele hommikule mõeldes natukene toidumoona ja muud träni kaasa osta, aga seal ei tahetud visat vastu võtta. Olime sunnitud jätkama kultuuriprogrammi! Paarsada meetrit Warschauer Straßest avardus me ees kunagisel Berliini müüril East Side Gallery-- maailma suurim vabaõhugalerii, täis erinevaid vähem- ja rohkemklišeesid vabaduse, ühtsuse ja armastuse kohta.
Hipilinnaosas ekseldud, üritasime säästumarketist järgmisele hommikule mõeldes natukene toidumoona ja muud träni kaasa osta, aga seal ei tahetud visat vastu võtta. Olime sunnitud jätkama kultuuriprogrammi! Paarsada meetrit Warschauer Straßest avardus me ees kunagisel Berliini müüril East Side Gallery-- maailma suurim vabaõhugalerii, täis erinevaid vähem- ja rohkemklišeesid vabaduse, ühtsuse ja armastuse kohta.
---
---
(Kui te kunagi fotoluxist pilte ilmutusest ära juhtute tooma, tšekkige seda paberümbrikku, avastasin koju jõudes, et seal on seesama järgnev pilt peal:)
---
Olime otsustanud, et see on meie viimane päev Berliinis, seega ei lasknud me end üle linna laotuvast pimedusest häirida, võtsime S-bahni kesklinna ja põikasime Costa soovitusel Bebelplatzile, kus meid üllatas Micha Ullmani mälestusmärk natside poolt 1933. aastal põletatud raamatutele. Ma olen veendunud, et selle peab igaüks ise sealt platsi keskelt avastama, seega jätan siia lihtsalt asukoha ja autori nime-- ja kui Saksamaa pealinna satute, minge vaadake ise üle, sest see on tõepoolest g e n i a a l n e.
Hämaruses uitasime Kommi telefoniteelsel google mapsist inspireeritud juhatusel holokausti memoriaalini, kust pärast lühikest fotosessiooni Potsdamer Platzini jalutasime.
Olime otsustanud, et see on meie viimane päev Berliinis, seega ei lasknud me end üle linna laotuvast pimedusest häirida, võtsime S-bahni kesklinna ja põikasime Costa soovitusel Bebelplatzile, kus meid üllatas Micha Ullmani mälestusmärk natside poolt 1933. aastal põletatud raamatutele. Ma olen veendunud, et selle peab igaüks ise sealt platsi keskelt avastama, seega jätan siia lihtsalt asukoha ja autori nime-- ja kui Saksamaa pealinna satute, minge vaadake ise üle, sest see on tõepoolest g e n i a a l n e.
Hämaruses uitasime Kommi telefoniteelsel google mapsist inspireeritud juhatusel holokausti memoriaalini, kust pärast lühikest fotosessiooni Potsdamer Platzini jalutasime.
---
Potsdamer Platzilt sõitsime ronge vahetades tagasi Costa juurde; napilt mõned minutid enne seda, kui jaamas maha astusime, helistas kreeklane ja kutsus meid kesklinna tagasi, et mõned õlled teha. Rahakotiraudu paotades vaatas sealt suurte silmadega vastu tühjus ja südametunnistuses kerkis mure järgneva hommiku pärast, mil vaja varakult teele asuda. Hirm piletikontrollijate ees suurem kui süütunne igavad külalised olemise pärast, ütlesime Costale ära ja lõpetasime päeva korteris teekruuside taga.
Ma arvan,et need seal seinal ei ole mitte vuntsid,vaid suudlevad vaalad...
ReplyDeletenäen ka lõpuks selle mälestusmärgipildi ära, haha
ReplyDelete