Ärkasime kella viie paiku, vahetasime koiku istmete vastu ja läks sõiduks Berliini poole. Kell seitse tegime peatuse hiigelsuures rekkapargis, mille juurde kuulusid peale tüüpilise parkla ka mitu restorani, väike nii slotte kui eurosid aktsepteeriv poeke, räämas 50-sendi-wcd ja plinkivate tulukestega mänguautomaadid. Jõime pärast oma toiduvarude banaanide ja saiaga täiendamist kiirtoidusööklas mustjaspruuni mürk-kohvi ning sealtsamast leidsime ka avaliku internetipunkti, kust kihku-kähku selleks ettenähtud foorumisse Berliini couchsurferitele suunatud hädaabipalve postitasin.
---
---
Meie teed abivalmi leedukaga läksid lahku mõnikümmend kilomeetrit Berliini piirist, kus ta meid pärast õige suuna kätte näitamist bensiinijaamas maha pani ja ise teed Esseni poole jätkas. Juubeldasime lõpuks pilvede vahelt piiluva sinitaeva üle, avasime konservi, lõikasime saiast suured käärud ja tähistasime Saksamaale jõudmist korraliku hommikusöögiga.
---
Saanud eelmisel ööl väärt õppetunni, olime juba varahommikul puhtad sokid jalga pannud ning neile kiled ümber mässinud; seega valmis igasugusteks katsumusteks märja rohuga.
---
Kuna "Entschuldigung, gehen sie vielleicht zu Berlin?" sealpool teed tulemusi ei andnud, matkasime traataedu ignoreerides või nende vahelt läbi pugedes kiirteed ületava jalakäijate sillani ja siis sealt alla teisele poole, kus meie teele jäänud takistustest on märkimisväärsemad vast suur nisupõld ja taas üks traataed, millest lõpuks üle ronima pidime.
---
Kohalik floora tundus kodune, aga fauna andis selgelt mõista, et oleme saabunud Välismaale!
---
Berliin.
Peavarjutud ja sihitud, õlgades kotirakmete soonitud vaod, istusime Alexanderplatzil, kuhu meid üks ürgsakslane(ehk inglise keelt mitte kõnelev saksa päritolu isend) maha puistanud oli; ootasime kõnesid võõrastelt inimestelt, kes meid ööseks oma hoole alla võtta tahaks.
---
Just siis, kui olime end kokku võtnud, et turistilõksust välja rabeleda, sai Paula kõne võõralt numbrilt. Helistajaks oli Matthias, kes algselt oli plaaninud hostida üht briti noormeest, kuid tolle althüppamise tõttu otsustas oma diivanit hoopis meiega jagada. Algas meie esimene Berliinisisene tripp, sihtkoht: Wedding-- linnaosa, kus elanikeks peamiselt töölisklassi vaesed pered ja üliõpilased, kelle sinna meelitanud odavad üürihinnad.
---
Vaade Matthiase toast.
---
Pärast tutvumisõlut ajutises kodus vahetasime riided ja väljusime nelja seina vahelt. Inglane William, ametilt fotograaf, punaste juuste ja kahvatu nahaga ehk välimuselt igati rahvusstereotüübile vastav britt, kes Matthiase pool ööbimise ära öelnud, ühines me avastusretkega ja neljakesi sõitsime S-bahniga ööle vastu. Jätsin mõlemad kaamerad seljakotti-- ettevaatusabinõu, mille pärast end hiljem mitu korda kirusin. Alustasime Visionääride baarist: õdusast jõekaldale ehitatud terrassipubist, kus kohal rahvusvaheline seltskond ja jutuvada saatmas muhe indielektro; veetsime seal väga meeldiva tunnikese ja rändasime edasi mitte just tingimata paremaid, aga suuremat füüsilist pinget pakkuvaid jahimaid otsima.
---
Kirsch porter-- juhuslikult valitud kesvamärjuke; õlu, mis 10% ulatuses koosnes hoopis kirsisiirupist-- mida oli ka maitsest tunda. Kellele selline pettus ei meeldiks!
---
Kõikjal olid noored, õlled käes-- ja suurel osal ilmselt ka juba sees. Terve linn näis olevat suundumas just sinna, kuhu meiegi-- Kreuzbergi-- kohalikku hipilinnaossa, et seal laupäevaõhtu suurlinnaelu mõiste vääriliselt mööda saata.
---
Uitasime mööda müstilisi grafitiga täidetud tänavaid, millede salapära ööhämarus mitmekordselt võimendas. William, täis vaimustust ja ülevoolavat energiat, sai sõbraks igaühega, kes talle vaid võimaluse andis.
---
Paula & Matthias & kebab.
---
Tükike Williami reisipäevikust/ideeraamatust.
---
Me ambitsioonikas plaan õite põnevalt lõpetada ja kell kolm öösel reivile minna kukkus sissepääsu ootavat rahvahulka nähes kokku; möödunud ööst ikka veel natuke jõuetud, jätsime Williami, kes viie minuti jooksul järjekorras seistes hulga uusi kaaslasi leidnud, maha pidu nautima ja sõitsime metroorongiga, kus justkui narkoleptik mitu korda tukkuma jäin, koju.
---
Kell neli hõivasime Paulaga Matthiase voodi, kusjuures toaomanik ise tegi endale magamiskotist ja tekist aseme põrandale.
Muide, sellised nälkjad on Eestis ka, ja suuremadki, kuni 12cm (täna "Osoonis" näidati :D)
ReplyDeletepiret leidis ka seenepesuveest hiljuti...
ReplyDelete