sinna

Reis Berliini ühe suvekuu lõpus.

Esimene ja teine päev.

---

Ma olen alati põnevatest asjadest kirjutama hakates kõigepealt kimpus probleemiga: kuidas sündmusi esitleda, nii et nad tüütud ei näiks? Pikkade lohisevate kirjeldustena või võõrastele mittemidagiütlevate piltidena? Ma ei suuda kunagi valida ja nõnda valmistan ma ikka ja jälle parimate kavatsustega segaseid kompotte...

---

Plaanisime päevi kaks, siis krabasime seljakotid koos hädavajalike tarbeesemetega ning põgenesime kodust ja üsna juhuslikult ka Eestit valitseva kuuma ilma eest, sest kuigi Maarjamaal oli tol päeval, mil kodumaa tolmu jalge alt pühkisime, 30 kraadi sooja, siis sihtpunktis Berliinis oli maksimumtemperatuuriks siis ja järgnevatel päevadel ilm.ee andmeil 19 kraadi.

---

Riia veehoidla, möödunud aastast tuttav paik. 

---

Samuti tuttav pilt: rekkasalong ja lohisevad Baltikumi maanteed.

---

Õhtuks Kaunase ringil, põgus mõtetekogumine suvalises bussijaamas; ja olime jälle teel.

---

Taeva tumedus ei takistanud meid; kuni jätkus teede ääres tänavavalgusteid, seisime me vapralt nii vihma kui tuule käes maanteepervel, paremad käed horisontaalselt külgedele kangestunud. Ka Leedu-Poola piiri ääres, kuhu keskööks jõudsime, ei andnud me alla; koukisin kotipõhjast taskulambi ja selle kiirte vihus pöialdega veheldes õnnestus meil taas rekkajuhtidelt halastust saada.

---

Kell oli kolme paiku öösel kui päevale rahulikult punkti panna otsustasime. Olime Poolas, kõik oli kulgenud plaanipäraselt ja ilm ei olnud sugugi nõnda jahe, kui kartnud olime. Muidugi ei olnud see mingi soe suveõhtu, mida 30 soojakraadiga harjunud eestlane päevasele kuumusele järgnema oleks oodanud, aga polnud ka jäätumistemperatuuri, mida hirmuga ette olin kujutanud. 

Sügavas öös läbisime jalgsi väikese linnakese, kuhu me viimane rekkamees magama läinud oli, ja tegime kiledest, riietest ja magamiskotist lähima põllu äärele puude alla pesakese, kuhu nagu kaks karbikilu kõrvuti magama heitsime.

---

Järgmisel hommikul ärkasime kaheksa paiku, noppisime oma kehadelt ära sinna pidusöögile tulnud puugid, einestasime(puukidega mitteseotult) ja pakkisime asjad taas kottidesse. 

---

Jätkus tee läbi tolle ebatavalise ja huvitava frukti, mis tavainimesele tuntud ka Euroopa mädapaise või Poola nime all. Kilomeetrid libisesid me jalge alt sujuvalt läbi, saateks kord edukate noorte autojuhtide konarlik inglise keel, kord kohalike rekkajuhtide poola vadin, kus alati tooni andmas tuttav sidesõna "kurwa".

---

Kõik näis minevat edukalt, Varssavi kaudu väikese ringi tegemine oli end õigustanud; kuigi sadas vihma, olime kella viieks juba Poznanis. Ööbimisprobleem ei olnud küll veel lahendatud, aga mitmed kõned kodustele, kes asjadel couchsurfingus silma peal lubasid hoida, hoidsid lootust üleval.

Ja siis algas kassi-hiire-mäng kiirteega. Olime hädas nagu Madis Mäekalle, kes omal ajal oli olnud hädas nagu mustlane mädas, sest vihma tibutas ja meie ainsaks võimaluseks näis olevat too kiirtee, kust noor ja nägus puertoriikolaslike näojoontega tüüp, kelle autol kirjas autostrada patrol meid juba esimestel minutitel, mis Poznanis veetsime, minema ajas. Kiled riietel, et mitte läbi vettida, seisime kiirtee pealesõidul, aga tulutult. Kohalikus mäkis kohtusime kahe poolatariga, kellel samuti Berliini hääletamine täies hoos; vahetasime telefoninumbreid, lootes õhtul Saksamaa pealinnas peavarjuta jäädes ehk neilt abi saada. 

Strateegilise nipina võtsime vastu pakkumise juhilt, kes lubas meid mõned kilomeetrid tagasi Varssavi poole viia, et sealt teeäärsest bensiinijaamast mõni rekka kinni püüda, kes Saksamaa poole suundumas. Pärast kolme tundi Poznani ääres oli uus koht piisavalt värskendav, et taas sära silmisse tuua. Peagi olime juba järgmises bensiinijaamas...

Hämaruse pealetung keeras meie loos täiesti uue, senikuulmatult hirmsa peatüki. Ilm halvenes järsult, hakkas sadama tüütut tunde kestvat vihma; autojuhid ei teinud meist väljagi. Viimases hädas otsustasime Poznani, kuhu oli umbes 15 kilomeetrit, tagasi kõndida. Algas tõeline Kolgatatee, metsik palverännak kiirtee piirde ligi hoides, kord autodega kõrvuti, kord kõrge kallaku pika rohu sees, jalad vihmast ja heinast kogutud veest märjad. Kannatasime vaikides, marssides nagu masinad, vahel vürtsiks läbi põõsaste ja üle aedade ronides. Kell oli vaevalt kümme ja juba hiilis jube külm me kontidesse; surusime mõtted peagi saabuvast ööst tahaplaanile, sest olukord, millesse sattunud olime, tahtis hirmsasti need kõige tumedamates toonides maalida. 

Kui alguses olime püüdnud kiirtee ääres kakerdades madalat profiili hoida, siis pärast paari tundi oli meil kõigist seadustest suva; ning ei läinud enam kaua, kuni juba tuttav autostrada patrol me kõrval peatus ja selle juht Paulaga, kellel lootusetus ja ahastus närvid ammu sõlme keeranud, elavasse vestlusesse laskus, mille tulemusena tegime kokkuleppe: me lubasime kiirteelt lahkuda, kui noormees meid Poznani tagasi viib; ja nii sündiski! 

Paula entusiasm oli kahanenud niivõrd, et nullpunkti Poznani tagasi jõudmine seda enam elustada ei suutnud. See karmi reaalsuse ja eesootavat hukatust ennustav nägu sütitas minus lapseliku trotsi allaandmise ja põõsastes magamise vastu. Surusin meeleheitliku optimismiga käe rusikasse ja pöidla püsti viibutasin nende harva kuskilt Poznani sügavustest ilmuvate meist mööduvate autode suunas. 

Ja vaat' kui vähe läks vaja, et meil taas naeratused suule tuua: auto peatus! Mäkist pärit wrap ühes käes, teine käsi roolirattal, naeris meid peale võtnud keskealine lõbus mees ampsude vahel me rännakust kuuldes, kuid lisas siis tõsisema noodiga, et kümne kilomeetri kaugusel asuv bensiinijaam, kuhu me kogu Poznanis ja selle ümbruses viibitud aja olime tahtnud jõuda, pole tegelikult mitte midagi muud kui automaattankla, mis sellisel kellaajal autodest täiesti tühi. Selle kurva uudise mõjude pehmendamiseks viis ta meid 30 kilomeetri kaugusesse korralikku stacja paliwisse... Mis aga samuti üsna elutu välja nägi. 

Esialgne rõõmus erutus, mis meid pärast selliseid tillukesi edusamme valdas, asendus mõne minutiga, mil ümber jaama käisime ja veendusime, et kõik ruumid suletud on, taas judinatega, mis tingitud nii hirmust kui külmast. Korraga toimus aga midagi mulle seletamatut; nõnda absurdne ja julge tükk oli mu jaoks see tegu, mille Paula korda saatis: lausa kiirates hullust, mida lootusetus ja nõrkus temas tekitanud, astus ta otsustavalt ühe leedu numbrimärgiga rekka juurde ja koputas selle juhipoolsele uksele. Mis mind veel rohkem üllatas, oli see, et rekkajuht, kes unisena ukse avas, too leedukas, kellel klassikaliselt nimeks Vytautas, oli nõus rahuldama meie umbvenekeelset palvet öö tema rekkasalongis surnuks külmumist vältides veeta. 

Nõnda riputasimegi kõik märjad riided salongi kuivama ja pugesime Paulaga kahekesi lisavoodisse, mille leedukas lahkelt meile rekkasalongi seina küljest lahti tõmbas. Natuke paranoiliselt, kuid päeva sellise lõpuga siiski rahulolevalt uinusime kiiresti, saanud uut lootust ja rahu teatest, et hommikul kell 5 jätkame kolmekesi teed Berliini poole.