viies päev

Costa, meie uus host, kes lahkelt pakkus, et võime tema pool veeta ka rohkem kui ühe öö, elas väikeses stuudiokorteris Moabitis. Tema elamine oli tüüpiline poissmehepesa: sisustatud tagasihoidlikult, laudadel pooltühjad pudelid, põrandatel vedelemas erinevad riideesemed. Pärit Kreekast, õppinud Austraalias, ametilt filmirezhissöör, suur tangohuviline; tundus, et oleme leidnud võõrustaja, kellega ühise keele ja jututeema leidmine kerge.

---

Läks aga teisiti. Mõnikord ei ole sõbra sõber ka minu sõber, vaid kummalisel kombel tegid pluss ja pluss kokku miinuse. Kui Paula sai Costaga hästi läbi, siis kuidagi juhtus nii, et mina ja Costa-- parema väljendi puudumisel kasutan järgnevat inglise keelest laenatut-- got off on the wrong foot juba esimestel tutvumisminutitel ja jätkasime sellest peale suhtlemist üsna külmadel nootidel, vahetades vaid viisakuse säilitamiseks hädavajalikke lauseid; Paula eemalviibimisel enamasti aga üldse vaikides.

---

Telefonide äratuskellade abiga ärkasime varakult. Jahedast ilmast hoolimata oli meie esimene kultuurielamus tol päeval Berliner Zoologischer Garten; linna keskel laiuv Saksamaa kõige vanem ja tuntum loomaaeda, mis muuseas oli sünnist surmani koduks ka maailmakuulsale Knutile, kellest kanal2 reporter pea igas saates rääkis, kuni jääkarupoiss märtsis meie hulgast jäädavalt lahkus.
---

Teel Costa juurest loomaaeda ostsin 1€-poest fotoka jaoks paki patareisid, mis aga juba pärast kahe pildi tegemist alla andsid, sundides mind loomi zenitiga taga ajama. 

Paula esimesed kirjakud.

---

Olime hommikul teinud 7-eurosed investeeringud kahte ühistranspordi päevakaarti; et nende eest välja antud rahast maksimum võtta, tegime teoks Paula väikese unistuse ning vurasime S7-ga Potsdam Hauptbahnhofi, et Friedrich Suure barokkstiilis suveresidents ehk Sanssouci üle vaadata.

Loss oli esmaspäevaselt suletud, aga sellest polnud suurt lugu; uitasime tundide viisi paleed ümbritsevas pargis, jalutasime hiiglaslike puude ja piiratud hekkidega ääritsetud alleedel, imetlesime purskkaevusid, skulptuure ja erinevaid ehitisi, mis end iga sajakonna meetri tagant taimestiku vahelt ilmutasid.

Orangerieschlossi eest avastasime peenrad, kus võõraste põõsakeste kõrval kasvas külluslike puhmastena basiilikut ja salatilehti; laskmata ennast heidutada möödakõndivast vanamehest noppisime mõned lehed tulevikule ja tuunikalavõileibadele mõeldes.

Das Neue Palais ja tema sajad skulptuurid.

---

Hämaruse saabudes sõitsime tagasi Berliini, et enne öö saabumist poest läbi käia ja Costale hiliseks õhtusöögiks oma kokandusandeid demonstreerida.

Kõigist supermarketitest valisime külastuseks Kauflandi. See poekett oli tuttav juba möödunud aasta Poola-reisi esimesest päevast; sest olime tolle tumeda augustiöö hakul väljunud just Augustowi Kauflandist, kui meid võttis auto peale Richard, britt, kellest sai me jaoks hääletamisel vedamise võrdkuju.

Millegi asjaliku peale me poes siiski ei tulnud ja mõte pidulikust õhtusöögist à la Paula & Saara läks kohe mahakandmisele. Pärast tunniajalist tuuritamist erinevate lettide vahel väljusime Kauflandist odavate kummikommide ja mitme kilekoti puruteega; paki patareide-- seekord juba neljaeurosed-- ja siniste retuuside ostuga sain lahendatud ka oma kõige elementaarsemad vajadused.

---

Costa oli meile andnud oma korteri võtmed, nii et pääsesime tuppa hoolimata sellest, et peremees ise veel mujal toimetas. Istusime vaikuses, närisime kummikomme ja ootasime. Kesköö paiku saabusid Milaanost Costa juurde ööbima ka kaks Eurotripil olevat mehhiklannat; peagi tuli koju ka korteriomanik ise.
---

Kell üks öösel, pärast taipamist, et olime päeva mööda saatnud vaid mõne saiaviilu ja kummikommidega, jätsime kreeklase mehhiklastega kolmekesi ja hüppasime läbi naabruses asuvast Liibanoni restoranist, kus Paula sõi oma elu esimese Schawarma-- kulinaariavõhiku kirjeldus oleks vast "araabia wrap"-- ja mina võtsin sama mit Gemüse, et täis kõhuga ööle vastu minna ja taas alles siis, kui päike juba kõrgel, ärgata.