---
kella kolme paiku imbus tuppa läbi lahtise prantsuse rõdu akna kummaline hais, mille ignoreerimine ei tulnud internetisügavuste eneseammenduvuse ja igavuse kasvamise tõttu kõne allagi. astusin akna poole ja oodatud kummiliiminuusutaja asemel märkasin küürakil vanameest, kes kile ja spreipurgi abiga kõnniteele midagi venekeelset kritseldas. jälgisin teda mõned minutid, siis krabasin kaamera.
möödakihutanud autogi tegi väikese ringi ja tõmbas siis kõnnitee äärele. kõrvalistuja astus autost välja ja küsis "kak djelaa?". grafitimeister pomises midagi vastu... saku originaali purk ühes käes, teine käsi kõiksugu suunas ringutusi tehes jalutas autost väljunud tüüp ringi ümber poolelioleva meistriteose, nii et ta nüüd samuti lugeda nägi, mis maas kirjas. väikesele jutuajamisele järgnes autojuhi kärsitu hüüe ja signaal, mispeale vanamees võõra mehe sõbraliku õlapatsutuse saatel taas üksi jäeti.
viru keskuse poolt jalutas mööda gonsiori tänavat järgmine üllatuskülaline: silmnähtavalt purjakil noormees, telefon kõrva ääres. ka tema jäi seisma, uuris kritseldust maas, pidas vanamehega väikese jutuajamise maha. noor kaaslane kõrval jutustamas lõpetas vanamees oma kirjatöö, kortsutas suure kile kokku ja viis selle kangialusesse. see oli noorukile justkui märguanne lahkumiseks. ta kaelustas vanameest sõbralikult ja jätkas oma teekonda.
võtsin südame rindu. vahetasin oma kõrge vahiposti pikkade pükste vastu, krabasin fotoka ja võtmed ja jalutasin samuti alla tänavale. vanamees seisis ja suitsetas. lonkisin kirjutise juurde. piidlesin vanameest ning hetk hiljem võtsin südame, mis vahepeal oli alustanud tagasiteed ketsiääre poole, taas rindu, ja küsisin: "kas te eesti keelt räägite?"
...muidugi mitte.
Armas Galja!
ReplyDeleteSa kinkisid mulle tiivad........