pöffi parim noortefilm

Väga badass soundtrackiga (Basement Jaxx!) b r i t i tulnukainvasioonifilm. Olin reedel Solarises piletipiiksutaja ja sattusin juhuse tahtel vaatama; ette teadsin vaid seda, et näitlejate hulgas on ka Nick Frost. Ja---------- vau! Päris hull! Kui saalist välja astusin, siis olin natuke kahevahel, et oli see nüüd hullult lahe või lihtsalt hullult jabur? Kuulan praegu filmi muusikat üle ja olen igatahes õnnelik, et vaatamas käisin; ja kui saatus soosib, siis lähen uuesti veel. 

Võrdlen mõttes "Aurelie päevikut" ja "Attack the Blocki" ja mõtlen, et 14-aastastest võib ikka väga erinevaid filme teha. 

"Rünnak rajoonile": laupäeval kell 19.00 Solarises.

täna rokin väljas

Andsin endale möödunud neljapäeval lubaduse, et ei hakka blogis pöffist kirjutama ega filme soovitama, aga pean juba oma sõnu sööma. Läksin täna lahtiste plaanidega kinno ja pärast "Amélie" varatiinekate versioonilt poole filmi pealt välja jalutamist sattusin pimeda saatuse tahtel ja juhututtavate soovitustel ootamatult mitmesse väga huvitavasse maailmasse.

Kui pühapäeval Tartusse satute ja õhtul kell 22.00 midagi teha pole: "Nädalalõpp"

meinerzhagen 2

triloogia lõpp.

jalutasime jassiga viimasel päeval mägedest üles-alla poeni; otsisin milka karamellišokolaadi, aga ei leidnud, seega kulutasin viis eurot kõiksugu ersatzidele:

pilt seeriast: für kris: 

---

tilluke lahkumispidu tomatite ja punase veiniga. magasin end öösel tunnikese välja ja siis veel ühe tunnikese sisse.

---

krabasin enne sõitu seljakotti õuna, mida lennujaamas varahommikul nosisin. turvaväravates paluti mul taas kõrvale astuda ja koti sisu ette näidata. seekord jäeti vähemalt ketsid jalga. "das ist der Apfel.." pomises vanamees, kes läbiotsingut teostas ning mainis lisaks, et otsib tegelikult mingisugust tillukest kreemipotsikut, mille olin läbipaistvasse kilekotti kõigi muude vedelikusisuga vidinate juurde susata unustanud. kuigi ta seda ei leidnud, lubati mind edasi järgmise takistuseni: tax free poeni, kust kiiruga (aga see eest väga edukalt) läbi komberdasin. 

siis istusingi juba värava ees ja ootasin koos pidevalt juurde tiksuvate tallinna poole lendavate vaiksete eestlaste ja värvikate sakslastega lennukit.

---

poolteist nädalat varem olin unes näinud, kuidas me õhusõit kuskil mägedes puude vahel väga õnnetult lõppeb. nüüd kujutasin varahommiku unesegasuses viimastel lennuminutitel ette, et lennuk sõidab tallinna lennujaamast mööda; ja kui ta parajasti kurvi võttis, et õigelt poolt maanduda, olin selles täiesti kindel. aga noh--- ei. kõik läks väga smoothilt, ei mingit hädamaandumist või kokkupõrget maaga; isegi akna lappimist toruteibiga ei tulnud ette. kui nüüd järele mõtlen, oli tavaline sõit-- kuigi lennukis oli erakordselt külm. võib-olla oli uks siiski teibiga kinni tõmmatud...

fragmendid kaameratest: köln

lihtsalt tükikesed. pole vaja mitmendat korda mainida, et olen natukene löödud zeniti tühjast filmist; suuremas osas valdab mind ebameeldiv kimbatus- film ei olnud mitte ülevalgustatud, vaid polnud negatiivilindi tooni järgi otsustades valgust saanudki, kuigi kaamera ise näib toimivat nii, nagu alati. loodan salamisi, et viisin vale rulli-- mis fotokasisemust eales näinud polnud-- ilmutusse ja leian aasta pärast kotipõhjast seal end imelisel kombel pikalt peitnud murelapse, kelle sisemus peidab endas kõike seda, mille puudumine viimasel ajal tuska teinud on... a girl can dream. see selleks. aitab südamepuistamisest.

nimetan järgneva:

mälestuskillud seebikarbi mälukaardilt:

köln

kvantiteet üle kvaliteedi

mees, kes eksponeeris raudteejaama ees rotikampa

kölni toomkiriku uksed//edeva skulptori autoportreed

---

rohelisusest pakatavad tänavakivid ja tagasihoidlikud suveniiriärid

kivi pohmell

selle filmi viimane//tükike sellest, millega oleks pidanud algama järgmine

---

teekond toomkiriku tippu ja tagasivaade//533 astet

---

velosipeed on minu jaoks linnas vahefaasi sõiduvahendid. talvel on ebameeldiv raudhobu käekõrval hangedes sumbata, suvel ei satu enesest lugupidav inimene nii pikalt linna toppama, et ratast kuhugi ootama jätta. kevad ja sügis on aeg, mil jalgrattad kivist majade vahel kohatud ei tundu. 

---

turist

---

tänavad

sattusin ühte hiina poodi, mille kitsaste riiulite vahel mõned minutid ringi jalutasin, imetledes kümneid eri sorti bambusekonserve ja riisinuudleid. kahtlesin pikalt, kas kulutada 20 senti õnneküpsise peale; ahnus ja ihnus said minust võitu ja lahkusin poest materiaalse võitja, kuid hingerahu kaotajana: mõte kellelegi teisele ostmiseks jäänud paberilipikust, mis mu elule uue suuna oleks võinud anda, piinab mind tänaseni.
---

sexshopi varajane jõulueri

ma silmasin ühes ukseorvas narkomaani, kes parajasti mingit eksootilist segu süstlasse imes, aga ei julgenud kaamerat välgutada, kartes end paanilisse kassi-hiire tagaajamismängu tõmmata. argpüks.

---

inimtäis rongijaam. kõige inimtäiem, kus senimaani viibinud olen.

---

lõputiitrite sponsorireklaam: ostsin muuseas endale kölnist uue telefoni ja jõin starbucksis kohvi. viva la vida tengo dinero de piret!

meinerzhagen 1

esmaspäevane blogipostitus on nii trööstitu ja hirmus, et jätkan parema puudumisel järjekordse reisikirjaga. ehk

meinerzhagen

19.- 23. oktoober 2011

---

septembri alguses, mil olin värskete ülikoollaste rõõmuhõisete taustal taastaibanud, et minu sündmustevaene elu siinpool sood on päris masendav, hankisin endale 30 euro eest edasi-tagasi-piletid marsruudil tallinn-düsseldorf weeze ja jäin ootama oktoobri keskpaika. too kauaoodatud keskpaik tuligi; aga nõnda aeglaselt, et selleks ajaks, kui ta kohale jõudis, oli mu mõttelend end masenduse kammitsaist taas vabastanud ja kõik ägedad plaanid hollandissegi põigata lükkusid sellesse aega, mil endale mõne vahva reisikaaslase leian. nii nillisingi ilma igasuguse masterplanita nädal aega joeli juures. allpool järgnevad killukesed sellest filmirullist, mis hukka ei saanud.

---

sügis oli täies hoos. lääne-saksamaa aeg on meie omast tunni võrra taga; loodus aga lausa kaks nädalat. bioloogiline kell on kummaline masinavärk. 

---

kaugel välismaal on alati tore vene poes käia ning koduseid sprotikonserve, inetutes paberites klaaskompvekke ja erinevatest aedviljadest purki surutud mashup-e uurida. seekordne rambivalgus langes aga hoopis karudega oliivipurkidele! tähelepanuväärne leid olid ka piimajääkidest kokku segatud energiajoogid, mida ahnelt silmadega jõin-- sest keelega katsuda ei julgenud.

korvi rändasid kahekilone pelmeenikott ja tilluke pakk kartulivareenikuid, mida õhtul tilliga sõin-- sest tilli ostsime ka.

---

mulle eraldati ööbimiseks elutuba ning igahommikuseks äratajaks väike krapsakas plikatirts, kes ennast prinzessiniks ja mind täie õigusega tädiks kutsus. 

---

naaberlinn gummersbach:

---

"emmy, tee kurja nägu!" ehk mu kahe ja poole aastase doppelgängeri hittgrimass:

tagasi tallinnas

mitte ühtegi märki mitte ühestki pildist.

23.10.11-- meinerzhagen, emmy

rhein, kölni tänavad

paldiski: martiniga

tartu, lepiku tänav

tallinn-- 11.11.11 kell 22.22

isadepäeva-eri

piret, 20. sajandi lõpp

hit the motherload

money; it's a crime

share it fairly, 

but don't take a slice of my pie

new car, caviar, four star daydream
think i'll buy me a football team


august 2011

i want here lawyer

2011 41. nädal

///

8. oktoober: luise sünnipäev

mu sisemise aasiafiilist fashionista diplomitöö

kunstiakadeemia---->kolgaküla

burka ja nuudlid. kompott, mis ei sobinud kohe kuidagi kokku. kaotajana lahkus areenilt burka & paula sai söönuks.

piia & mangokokteil: mõlemat oli tol õhtul väga kena kohata

toit: ilmselt ei vaja täpsustavaid kommentaare. toiduga on ka alati tore pidu pidada-- ja seda eriti luise juures, sest ta on-- liialdamata-- kokakunsti saladustega sina peal.

osake luise loomaaiast ja kesköine üllatus: jäätis kookospiimaga

---

säh hommikut, mis õhtust targem olema pidi. ülesäri ja fookusvead tulid kergesti, kui silmad alles unised. õnneks jäi tehtud fotode arv keskpäevapäikese all luise hoovis seistes kahe piirile:

1) silver pärnust, kes suitsetamist maha jättis

2) orhidee: minevikku ei tea, aga nüüd on ta tallinlane

8. oktoober: balti jaam

singing in the rain

sõitsin pärastlõunal trammiga turule, et Luise aasia-teemalisele sünnipäevale midagi selga panna oleks. päike paistis, puude lehed särasid kollakasrohelistes toonides, pilved taevas olid tumesinised. vaevalt olin turu väravatest sisse astunud, kui langesid esimesed piisad; pea rabisesid presentkatused juba paduvihma all.

 

5 euro eest valge kleidike-- mida müügil nähes olin ilmutuse saanud-- kotis, astusin veest lookas presentkatuse alt vihma kätte.

enamik inimesi olid peidus: kõiksugu kilede all, putkades, turuhoonetes endis; vaid mõned üksikud, keda vihmavarjudega õnnistatud, jooksid siia-sinna, päästes, mida päästa vaja. nagu näis: õnneks ei olnud selliseid asju palju. tegin hinge tõmbamiseks juhusliku pausi ühe tubakakioski juures, selle kõrvalt lauanõudega kauplevast putkast sain Luisele kingituseks teekruusi. 

jätkasin teed uppuval tänaval.

kohalikud maleässad ei lasknud end häirida-- ei sajust ega minu kaamerast.

see tuvi-- kes teab, kas kodutu kohalik või mõni kaugemalt tulnud õnnetu-- oli aga silmnähtavalt häiritud ja märg. 

---

mu jope oli samuti läbi ligunenud ning üldine olemine rõske; seadsin sammud itta, et järgmine tramm kinni püüda, kodus riided vahetada ja kunstiakadeemia juurest juba edasi bussile minna.