ornitoloog

1986

Prõpjat

Märkmed kummituslinna kohta.

---

//Projekt, mille raames seitse kunstnikku атомоградi reisisid, et majadele joonistada. 

Oktoober 2005.

"Heart strings", Tobias Starke

//Tiit Blaat(pildid) & Raul Ranne(tekst) Eesti Ekspressile. Slaidishow.
23 aastat katastroofist

//Tänavu märtsis koostatud artikkel. 

25 aastat.

//Fotod, mis leidsin sügisel juhuslikult internetist hüljatud linnade kohta lugedes ning mida nüüd mitu tundi taga otsisin. Autoriks David McMillan, kes külastas Prõpjatti esmakordselt aastal 1994 ning pärast seda veel mitmel juhul. 

Palju võrdlevaid fotosid.

Näiteks ujula 1996. aasta oktoobrikuus, kümme aastat pärast õnnetust:

ja sama koht 2003. aasta juunis:

//

---

THE DOOR - Short Film from Octagon Films on Vimeo.

---

Ja muidugi kohustuslik link mootorratturtšikk Elena Filatova kodulehele, kus palju-palju pilte ja juttu tema reisidest katastroofi tõttu tühjaks jäänud linnadesse ja küladesse.

http://elenafilatova.com/

29.03

See oli 29. märts, teisipäev; ja me olime just päev tagasi Emiliaga reisilt tulnud. Õues ei olnud veel päris soe, eelmine päev oli uut lundki sadanud; aga too tuttavlik värske kevadhõng heljus juba vaevuaimatavalt tänavaid mööda. Jäin inglise keelde hiljaks, et korra läbi puuvõra taevasse vaadata. Lumi toetus veel õrnalt viimast korda okstele. Hõrk kevadehõng; pakitsedes ootusest ja lootusest ja vabadusest.

"Sotsiaalmeedia mõjust inimsuhetele"

Võin hetkel valida kahe väite vahel: kas tänavused kirjanditeemad olid jamad või olen mina halb kirjutaja. Keeldun viimast uskumast, seega viibutan rusikat eksamijumalate poole.
Lõpukirjand pidi kuulu järgi olema õpilase silmaringi ja teadmiste ülim püha kontroll, aga tänaste pealkirjade avamiseks oli vaja vaid kohustusliku kirjanduse või facebookiga tuttav olla. Ei ühtegi nišiteemat; vaid puhas abstraktne mula-- rohkemaks ei olnud lihtsalt aega ega paberit.

Kui kunagi koopia kätte saan, näitan teie hea õnne korral siingi oma 12 aastat ette valmistatud šedöövrit.
---

Selveri meistriteos aga nüüd ja kohe:

okkouu

lihavõte

me kass on piraat

new york i love you... but you're too crispy

Blogipiltide koguni jõudmise asemel klikin harjumusest "selle nädala to-do list" kaustale. 

Sõitsin täna bussiga keset päikesepaistet ja mõtlesin, kuidas Tallinn oli kunagi põnev linn. Enam ma ei teagi, mis ta tegelikult on.

abiturient

Kätte on jõudnud kummalised ajad. Kuigi on vaieldav, kas nad juba enne siin ei olnud.

Läsna

28.03

kevadvaheaja reisiblogi

esmaspäev

28.03

Kell üks öösel ärkas Joel. Tegin veel mõned meeleheitlikud katsed kõik asjad kohvrisse, mille Marion lahkelt laenas, ära pakkida, kuid pidin alla vanduma ja nii mõnedki esemed elutähtsast teisejärguliseks ümber hindama. Jätsin igasugu pudi-padi hiljem järelesaatmiseks ning kohvri kaaluks sai ilus 9,6 kilo.

Lennujaama jõudsime kella kolme paiku. Väljalend 7.20. Sisustasime oma aega kõikvõimalike tegevustega, mis Düsseldorf Weeze lennujaamal öösel meile pakkuda. Ehk peamiselt mängisime jälle kaarte. Kuni avati turvaväravad ja oma kodinad kokku korjasime, et pääseda paradiisi, mille kohal suur silt "tax free".
Turvaväravate ala osutus parajaks kadalipuks, millest siiski tervena pääsesin. Kõigepealt paluti mul kohvrit kaaluda. Sain tulemuseks imetabase 9,94 kilo, millega mind silmagi pilgutamata edasi lubati. Väravates endis hakkasin muidugi ka pärast saabaste ja püksivöö eemaldamist piiksuma, misjärel mind põhjalikult kaks korda läbi katsuti. Ka kohver ei pääsenud läbivaatusest päris kohe ja puhtalt. Pidin turvamehele näitama, et arvatavad narkootikumid on hoopis pakk siirupivahvleid (lihtne tõlge hollandikeelsest stroopwafelsist).

Tax free pood oli oodatust tillem. Pettunult kruiisisin oma pea kümnekilost kohvrit järel vedades parfüümi- ja šokolaadilettide vahel ning otsisin viimase minuti kingitusi.
Kohvris pool kilo šokolaadi Katrinile ja Merlinile ning mängukaardid Kommile, suundusime oma lennu värava juurde ootepaviljoni. Kui meie saabudes magasid pinkidel vaid mõned üksikud eesti soost mehed, siis selleks ajaks, kui kell sai pool kuus, oli ruum täis tusaste nägudega erinevas vanuses reisijaid, kes kõik kannatamatult lennukile minna tahtsid. Uni rusus silmalauge, kuid magada enam ei julgenud.

Nii saidki esimesed kaks unetundi pärast 20-tunnist ärkvelolekut magatud alles lennuki undavate mootorite saatel. Ning enne reisi väga elavalt ette kujutatud esmaspäevased perekonnaõpetuse tunnid jäid kohal käimata, sest kodu ja voodi ahvatlused näisid meeldivamad kui auditooriumi kõvade pinkide kutse.

27.03

kevadvaheaja reisiblogi

pühapäev

27.03

Nõnda jõudis nädal lõpuni. Ja juhtumisi oli pühapäeval mu 19. sünnipäev. Nagu Marioniga juba paar nädalat varem kokku lepitud, algas õhtul suur perekondlik sushitegemine.

Veel hiljem tegime karbitäiest pruunist pulbrist imemaitsva šokolaadikoogi, millest kaks tükikest keset hilisööd ka hõbepaberist moonakotti kaasa keerasime, sest pea pidi hakkama sõit lennujaama poole.

26.03

kevadvaheaja reisiblogi

laupäev

26.03

Meinerzhagen. 

Varasemate päevade inertsist olime jätkuvalt tegutsemistuhinat täis. Et seda tungi kuidagigi rahuldada, lasime Joelil endale Meinerzhageni kaardi välja printida ja läksime linnakeskusesse poode otsima.

Püha laupäeva puhul olid aga kõik poed juba kella ühest saati suletud; kõndisime Emiliga pea inimtühjas linnakeses.

Möödunud nädala 15 soojakraadi olid nüüd langenud vaevalt kuue pügalani, seepärast õues pikka pidu ei pidanud.

Ülejäänud päev möödus erakordselt ebahuvitavalt: vaatasime kanal 2te, käisime kordamööda facebookis, tegelesime Emmyga. Vahepeal põrkasime korteri peal ka Joeli ja Jasminiga kokku, Marion oli aga juba keskpäeval tööle läinud ning ei tulnud tagasi enne hilisõhtut.

25.03

kevadvaheaja reisiblogi

reede

25.03

Kell 11 äratus, kiire duši all käik, kruus kohvi. Lahked üliõpilased andsid meile tüki pappi, et endale sildi saaksime kirjutada: Venlo. See polnud küll meie reisi lõppsihtkoht, aga parim, mille peale oskasin tulla, sest aasta varem olin Joeli külastades just täpselt sinna sõitnud. Tol korral tuli Joel mulle autoga vastu, lootsime sel korral samuti sellele-- või vähemalt sellele, et Venlost Meinerzhagenisse, sihtpunkti, on kerge saada. 

Jälle Utrechtist välja hääletamas. Küll veidike targemana kui neli päeva tagasi, aga ametlikust hääletamispunktist, kus sellekohane siltki üleval, juhatati meid taas üle ristmiku teisele poole õnne proovima. Tõusime mõneks hetkeks lausa kohalikuks peamiseks turismiatraktsiooniks, äratades tähelepanu mitte ainult autojuhtides, aga tahtmatult ka ratturites ja jalakäijates. 

Pääsemine tuli seekord valge väikebussina. Kaks keskealist hollandlastest meest, sõitmas Nijmegeni kõrvale Ossi. Ronisime sõidukisse, mis oli seest sama sassis kui mu toa põrand. Selle vahega, et minu toa põrandal ei ole suuri värvipotte, tolles autos aga küll. Kasutasime säärast luksust arukalt ära: istusime värvinõudele. Sõit võis alata.

"Do you mind if I smoke?" küsis juhi kõrval istuv mees, me raputasime pead. Üle bussi levis kummaline tuttav aroom ja me Emiliaga vedasime mõttes kolmanda osapoolega kihla, et pläru, mida tüüp tõmbab, on roheline. Kolmanda osapoolega, sest mõlemad olime veendunud, et on. Ja meie kahtlused said pea kinnitust, kui esitati järgmine küsimus:"Do you smoke weed? I am smoking weed right now. Do you want some?" Keeldusime viisakalt, sest viimane, mida meil tarvis, oli kanepilõhn ja vangilangemisoht Saksamaa piiril.

Ühes suvalises teeristis Ossi ligidal pandi meid maha, sealt saime edasi kes-teab-kuhu bensiinijaama. Üritasin korra Joelile helistada, et edasisi juhendeid saada, Emilia hoidis samal ajal pöialt püsti. Joeliga ühendust ei saanud, helistasin Jürile ja andsin teada, et oleme segaduses. Hetk hiljem helistas aga Joel mulle ning ütles, et me hoopis Saksamaale Kölni poole edasi hääletaks. Vahepeal meie kõrval peatunud auto juht oli aga rõõmuga nõus meid Venlosse viima. Ja sinna me ka läksime.

Venlos olime segaduses. Polnud aimugi, kuhu poole minna, kõndisime umbes selles suunas, kus arvasime Saksamaa olevat. Emilia oli tüdinud ja ilmselgelt halvas tujus, jätkasime teekonda vaikides. Esimeses ettejuhtuvas bussijaamas panime asjad maha ja jäime bussi ootama, mis meid tsivilisatsiooni viiks. 

Rongijaamas seisime silmitsi kohutava tõega: Emilial oli raha otsas. Seega oli välistatud rongiga kuhugi Kölni poole sõitmine. 

Pärast mõnekümneminutilist paanikahoogu ja kaardiuurimist avastasime, et olukord polegi nii lootusetu ja Venlost leidub siiski väljapääs!



Kilomeeter kõndimist ja pöidlaviibutamist ning olimegi taas auto peal, mis meid veidike maad bensiinimootori jõul edasi viis. Hollandi-Saksamaa piiri ületasime jala ja juba märksa optimistlikumas meeleolus.

Optimistlik meeleolu osutuks aga ennatlikuks emotsiooniks. Saime piirilt küll päris palju edasi ning meid pandi maha kiirtee kõrval, mitte keskel, aga järgmine juht, kes meid peale võttis, ei jaganud maad ega ilma ei Meinerzhagenist ega --stereotüübile vastavalt-- ka inglise keelest. Ning minu ja Emilia saksa keele rääkimisosavus oli selgelt roostes.

Korraldasime oma reisimisviisi ja olekuga sakslaste seas paraja segaduse. Kuna üksteisemõistmine oli raskendatud, viis too tüüp meid lähimasse linna Neussi ja tahtis meid rongi peale panna. Kui andsime mõista, et meil raha ei ole, tahtis ta teada, kuhu üldse teel oleme. Meinerzhagen ei öelnud talle mitte midagi-- ja ka meil ei olnud kindlat selgust, kus see koht täpselt asub. Peatusime linna keskel ühe kioski ees, kust kaarti palusime, mis omakorda päädis sellega, et Emilia jäi juhiga autosse istuma ning mina sain poekese sees kolme sakslase käest hulga õpetussõnu, manitsust ja noomimist, aga ka üllatushüüdeid ja lõppude lõpuks ka google mapsi abiga marsruudikirjelduse ja väljaprinditud kaardikese. Suutsin juhile, kes selleks ajaks samuti tüdinud oli ja kioskisse sisse astus, selgeks teha, et rongijaama me siiski minna ei taha ja kõige parem oleks, kui ta meid lihtsalt linna teise otsa viiks. Kioskist lahkudes pani müüja mulle murelikult käe õlale ja ütles, et kui tõesti väga hädas oleme, siis võime tagasi tulla ja nad panevad sõpradega rahad kokku, et meid Meinerzhagenisse minevale rongile panna.

Hakkas juba pimenema. Seisime linna ääres kiirteele suunduva tee kõrval ning olukord näis üsna lootusetu. Hääletasime kohas, kus autodel pea võimatu peatuda. Korra seisatas küll üks hollandi kirjadega rekka, kuid too oli teel Rotterdami poole. Ka paar väiksemat autot olid teel hoopis teise suunda, mis süvendas kahtlusi, kas ikka õigel teel oleme.

Külmetasime. Emilia tuju oli taas langenud allapoole nulli ning mina olin liiga tüdinud, et mingit lepitust otsida. Ja taaskord pidime tõdema, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Õhtuhämaruses peatus hõbedane luksusauto, kus sees türklane, kellel suus inglise keel. Meie kaarti ja marsruuti pikalt uurinud, jõudis ta lõpuks otsusele, et kuigi tal endal tegelikult vaja vaid mõnikümmend kilomeetrit sõita, viib ta meid siiski veidike edasi.

Viiski. Ning mitte ainult veidike, vaid lausa Wuppertali idaotsa välja, kus ta meid murelikult bensiinijaamas maha pani ning võttis meilt tõotuse, et kui lõpuks kohale jõuame, saadame talle e-maili, tõenduseks, et elus oleme.

Võidukalt helistasime Marionile ja küsisime, ega ta meile järgi viitsi tulla. Ta lubas seda mõtet Joeliga arutada, ning peatselt saime teada, et võime nende abile loota küll, kuid alles kolme tunni pärast. Läksime bensiinijaama poodi ning sirvisime seal müügil olevaid Saksamaa teedekaarte. Müüja märkas meid ning hüüdis, et need kaardid pole vaatamiseks. Alistunult taganesime kaartide juurest, kuid meie üllatuseks tõi kaupmees leti tagant välja paksu teedeatlase ning abistas meid õige koha leidmisel, kuid teatas ka, et oleme parajas plindris, sest enamik bensiinijaama läbivaid autosid on otseteel, meil aga on vaja juba nelja kilomeetri pärast teisele teele pöörata.

Proovimine ei võta tükki küljest. Seisime bensiinijaama ees, pöidlad püsti, väsinud naeratused suudel. Tutkit. Lõbustasime end mitmel eri viisil. Kõigepealt istusime kuni sulgemiseni kell 21.30 bensiinijaama puhvetis, siis istusime kõnniteeäärel, siis hüplesime taas tee ääres. Mõned autod peatusid, kuid kõik läksid kuhugi mujale. Õhtu vürtsitamiseks peatus pimeduses meie kõrval ka politseipatrull. Autoaken keriti alla, meile id-kaardid võeti isikute tuvastamiseks ära, küsiti paar küsimust, autoaken keriti tagasi üles. Hetkeks valdas Emiliat paanika ning igaks juhuks tegin tiiru ümber auto ja kirjutasin numbrimärgi üles. Paranoia oli aga alusetu, saime oma id-kaardid pea taas kätte, politseinikud soovisid meile edu ja sõitsid minema.

Edasi sisustasime oma tunnid tagasihoidlikult bensiinijaama ees istudes turakat mängides. Kuna aega oli vaja tappa, võtsime appi ka linnade põletamise kui igavesti kestva mängu, mis aga seekord lõputuks ei veninud, vaid juba viieteistkümne minutiga minu võiduga kulmineerus.



Krõbeda pakase (umbes 7 plusskraadi) saabudes kolisime siseruumidesse üle. Ei midagi liiga uhket, vaid üks väike koridor ja wc.



Minut enne kokkulepitud aega, mil Joel kohale pidi tulema, läksime välja ja kauaoodatud auto veereski platsi. Juubeldades tõime oma asjad, tõstsime need autosse ja ronisime ise järgi, et nüüd juba otse Meinerzhagenisse sõita, sellesse hubasesse väikelinna, kus voodi ega toidu pärast muretsema ei pea.
Närvesööv osa reisist oli läbi.

24.03

kevadvaheaja reisiblogi

neljapäev

24.03

Ärkasime 11 paiku, kõmpisime kolmekesi Emilia ja Oskarsiga kõrvaltänavale sööma/kokat jooma. Pärast lätlasega hüvastijättu olime Emiliaga taas kesklinna poole teel.



Igasugune reisilust oli kadunud, olime pikaleveninud ööst välja magamata ja tavalisele reisiväsimusele lisandus taas mure: kuidas Amsterdamist õhtuks Utrechti saada?



Keskväljakul istusime maha, jõime vett, Emilia sõi veel viimased saiajäänukid ära ning otsustasime, et hääletamisest küll midagi välja ei tule. Sellega säästsime Amsterdamis poodides käimiseks aega ja ei pidanud taas bussiga kuhugi linna äärde sõitma, et seal ekselda.





Võtsime suuna rongijaama poole, tegime vahepeal lühikesi trette erinevatesse poodidesse. Ostsin H&Mist jaki, aga selle ja pudeli HEMA banaanismuutiga mu suured ostud piirdusidki.



Jaamas ostsime piletid Utrecht Centraali ja ootasime tund aega rongi. Emilia käis poes juua ostmas, mina vahetasin riideid, tüüpiline rongijaamahulkurite elu.





Siitmaalt tolle päeva pildimaterjal lõppes. Jõudsime õnnelikult kella kuue paiku Utrechti, ekslesime seal veidike, helistasime Hannale, kes meile öömaja pakkuda lubas, ning sõitsime taas bussiga kes-teab-kuhu. Pärast lühikest peataolekut kuskil Utrechti ääreosas leidsime õige teeotsa ning kõndisime mööda Furkabaani Hanna-- ja tema 11 kaaslase-- juurde. Maja-- või õigemini kaks maja, kaks tüüpilist hollandi äärelinnamaja, mis üliõpilaste ühiselamuks muudetud-- oli rahvast täis ja parajasti õhtustati. Kuna võõraid oli palju ja meist väga välja ei tehtud, oli meil Emiliaga olemine üsna piinlik-- seda lisaks suurele väsimusele, mis meid valdas. Kadusime üsna pea meile mõeldud väikesesse tühja tuppa ja Hanna tõi meile matkavarustuse, mille peal öö mööda saata.

Pikalt endid enam ei piinanud ja kella üheksaks õhtul olime juba unerüpes.

23.03

kevadvaheaja reisiblogi
kolmapäev
23.03

Kui ma ärkasin, oli Danny juba läinud. Käisin kööginurgas olevas dušinurgas pesemas, istusin rõdul, ootasin, kuni Emilia ärkas. Alustasime operatsiooni "uus kodu" ja saatsime couchsurfingus hulganisti abipalveid laiali.



Pärast paaritunnist kätemurdmist, mille vahele mahtus ilusti ka pakisupisööming, jätsime Danny poissmehekorteri kõige seal sees olevaga(filmid, kaamerad, meeshaldjas, Leonardo DiCaprio wc-poti kohal...) ning jalutasime kõikide oma kodinatega Albert Cuypmarktile, kus ühed patatid sõime ja tuvisid vaatasime.



Siht oli Rijksmuseum-- ja sinna me ka jõudsime. Vermeeri, Steeni ja Rembrandti sekka.



Pärast põgusat taaskohtumist hollandi kuulsustega jalutasime muuseumi taha, et nagu turistid ennemuiste I amsterdami pildistada.







Ja siis olime jälle sihitud. Kõndisime Museumpleinilt kesklinna poole, üritasime poodidesse pääseda, kuid koos kellaosutite poole seitsmele nihkumisega nägime, kuidas meil uksed nina eest kinni pandi.







Kella kaheksa paiku istusime mäkis ja olime juba meelt heitmas. Tegelikult sõime 50-sendi-jäätist ja kirjutasime postkaarte. Emilia helistas Evale, mina ei helistanud enam kellelegi, sest kõik minu sugulased olid tolleks hetkeks juba mugavalt Rootsi laevatanud.
Emilia juhendamisel saatis Eva couchsurfingus paar vastust potentsiaalsetele hostidele ning me võisime rahus mäkist lahkuda ja Punaste laternate tänavale minna. Ostsime Albert Heijnist pätsi saia, paki juustu ja kaks salatit ning istusime kanali äärde sööma.





Ja äkitselt helistati Emiliale, ja siis helistati veel, ja siis saadeti sõnumeid! Ja me olime populaarsed, populaarsemad, kui iial varem Amsterdamis olnud olime. Valisime kõigi pakkumiste vahelt välja tolle, mis kõige ligemal oli-- Leidsepleinil. Kõndisime sinna ning saime kokku Oskarsiga, lätlasest amsterdamlasega, kes meile õhtuks oma sõbra juures(kes pidi väga tšill olema) öömaja lubas pakkuda. Seda aga alles kolme tunni möödudes, sest too sõber korraldas parajasti pub crawli ning Oskars ise pidi tööl olema.

Päeva viimased tunnid veetsime seega Emiliaga Leidsepleini mäkis, jõime jäätisekokteili ja nautisime show'd. Üle ruumi lauas istus nelik kolm-poissi-üks-tütarlaps, kes raadiost Michael Jacksoni hitte kuuldes kaasa laulma hakkasid ja meile high school musicaliku kontserdi andsid. Muidu möödusid kaks tundi mäkis üsna igavalt.
Kell 1:50ks läksime jälle Leidsepleinile ning sealt mõnekümne minuti pärast juba Oskarsiga ta vaid heade sõnadega reklaamitud sõbra Luisi korterisse.

Loodetud/teenitud puhkust aga ei saabunud, algas hoopis pidu, kust ei puudunud jägermeister, käesurumine, Balti keti hittlood ning kõik sarnane, mis ikka kohal, kui lätlane, eestlased ja venezuelakas kokku saavad. Sel ööl tegime saatusliku vea: magama ei jõudnud enne keskhommikutunde.

22.03

kevadvaheaja reisiblogi
teisipäev
22.03

Möödunud ööl oli Juliet mulle sõnumi saatnud, et ehk saame temaga teisipäeval kohtuda. Ärkasime kell 9, samal ajal kui Dannygi, kes tööle tõttas. Ilma pikemate manitsussõnadeta jättis ta meid lihtsalt enda koju ja läks ise minema. Sõime õunu, mis eelmisel õhtul ostnud olime ja mõtisklesime lähituleviku üle. Mitte väga pikalt, sest juba paari tunni pärast astusime uksest välja linna.



Ilm oli ilus, ja mis kõige tähtsam, soe. Jalutasime Emiliaga läbi Albert Cuypmarkti ja sõitsime siis trammiga number neli kesklinna.



Punaste laternate tänaval-- mis päevavalguse tõttu küll üsna vähe punane välja nägi-- tegime peatuse, ostsime Bulldogist Julietile külakostiks space cake'i ning panime plaani paika: rongiga Hoorni, käime ka mu hostide juurest läbi, õhtul tagasi. Amsterdam Centraali ehk linna pearongijaama poole kõmpides pidime tõdema: raha Visa peal hoidmine on viga; Euroopa patupealinnas käib kõik sularahas. Välja arvatud kommide ostmine, kuid sealgi oli Visaga maksmisel miinimumsumma 10 eurot. Seega koosneski meie lõunasöök suurest hulgast kõiksugu erinevatest kummikommidest.

Rongijaamas ohverdasime oma elu säästud ning ostsime kaks dagretour ehk ühe päeva edasi-tagasi piletit Amsterdamist Hoorni ja tagasi. Kokku kolmkümmend eurot, mis Emiliat hullumööda morjendas, mind aga oma suursponsori Jüri, kes mulle raha andes veidikene rongireservi ka lisas, lahkust hindama pani.

Kohtusime Julietiga Hoornis Hema ees-- ja just täpselt sel hetkel, kui olin vandunud alla hollandlaste nõmedale krediitkaardivihkamisele ja parajasti automaadist 70 eurot välja võtsin. Kõndisime kolmekesi Ijsselmeeri juurde-- mis, nagu Juliet taas mitu korda meelde tuletas, ei ole mitte meri, vaid hiigelsuur järv. "Hiigelsuur" on muidugi suhteline sõna, sest tegelikult on see merest tammiga eraldatud veekogu Peipsi järvestki väiksem. 

Olime enne Deenist-- kohalikust "super"marketist-- läbi käinud ning kostitasime end nüüd banaanidega. Rääkisime tunnikese juttu ja põrnitsesime parti, kes meie ümber kohati väga ähvardavalt paterdas.
Tagasi kesklinna jõudes käisime läbi paarist poest ning lõpuks kinkis Juliet nii mulle kui Emiliale prääksuva pardivõtmehoidja. Ja lahku minna oli väga kummaline.

Kell veerand viis võtsime bussi Avenhorni ja kõndisime Ursemi. Selleks ajaks olid jalad juba üsna väsinud ja mis seal salata, kõhud ka tühjad. Õnneks pakkusid hostid meile mahla ja õhtusöögiks hiina toitu.. Uhh. Taevalik. Rääkisime, sõime, tegime nalja. Ja Emilia tegi selle pildi:



Kui kell pool üheksa sai, panime asjad-- mida nüüd oli kaks korda rohkem kui enne(loomulik lisa)-- kokku ning istusime autosse, et Hoorni rongijaama sõita. Enkhuizen--Amsterdam Centraal ehk otse Hoornist Amsterdami kesklinna sõitvast rongist jäime paar meetrit maha, aga läksime kümme minutit hiljem teise peale, mis küll päris otse kesklinna teel ei olnud, aga meid lahkelt enne valesse kohta sõitmist välja lasi ja meil uue rongi valida lubas. Amsterdam Sloterdijk.

Päris hilisõhtul ehk tegelikult kesköö paiku jõudsime taas Danny juurde, kus noormees meile teatas, et kolmandat ööd tema juures veeta ei saa, sest tal paari päeva pärast reis Austriasse ees ning selle jaoks linnast väljas asju vaja ajada. Õhtu lõppes kohutavate, aga mis seal salata, ka põnevate mõtetega varakevadise Amsterdami külmadest öödest.