Monday 31 October 2011

Friday 28 October 2011

nuudlisupp (fredjüssi3)

 26.09


ma tahaksin iga pildi vahele jätta vahed.


 mul ei ole nendesse midagi kirjutada.


las siis lihtsalt need sõnad.


las nad hajutavad mõtteid.

---

?
aita lahendada müsteerium

Wednesday 26 October 2011

vana hea kodulinn tallinn

buss nr 2 lennujaama ja ülemiste vahel; kohalik vanaeit kaitses vapralt mitte ainult enda, vaid ka kõrvalistet pealetungivate võõrvägede eest

//kes oma vanaema ära tundis, võib talle kodus mu poolt malakat anda!

Monday 17 October 2011

roosa

vegan sushi, inspireeritud berliinis nähtust

"toiduvärv: võlupunane (E129)-- võib avaldada kahjulikku mõju laste aktiivsusele ja tähelepanuvõimele"
---

mul tuli seda aprikoosiroosat ingverit vaadates meelde üks tilluke tõestisündinud lugu, mis mind alati saatnud on, aga mida ma tänaseni kellelegi rääkinud ei olnud:

mis ma võisin olla, vast viie-kuuene, kindlasti lasteaiaealine, kui ühel päeval kolga mõisa lagunenud müüri ääres sõbraga värvide üle arutasime. mu lemmikvärv oli roosa. ma ei mäleta, kes oli too kraaka, kellega juttu puhusime, aga ma mäletan täpselt ta sõnu, mis mu ülestunnistusele järgnesid: "roosa on tussu värv". ja kui ma oma väikese peakesega selle üle järele mõtlesin, sain ma aru, et tal on muidugi õigus. 
tollest päevast peale sai mu lemmikvärviks roheline. 

Wednesday 12 October 2011

...ja tagasi

Seitsmes ja kaheksas päev.

---
Hiilisime kõigi oma kompsude ja kodinatega kargesse hommikusse. Nurgapealsest säästumarketist ostsime kaasa proviante ja kingitusi kodustele; alkoholipoes investeerisime raha kahte 70-sendisesse Kirsch porterisse, mis meiega samuti Eestisse rändama pidid. Algas tagasitee.
---

Berliinist välja saamine läks üllatavalt kiiresti, kuigi sealne hääletamiskoht oli nigelamast nigel ehk täpselt kiirteele sõidu nurgal, kus seismine nii meile kui autodele ohtlik.

Mcdonaldsist, kus suurlinnast lahkumise puhul väikesed tähistusjäätised tegime, võttis meid peale pärast Berliini müüri langust Saksamaale emigreerunud rumeenlane, kelle abiga jõudsime Poola. Kiirteeäärses toidukohas, kus ta meid maha pani, ootas ees huvitav üllatus: platsi magusaim hääletuskoht oli juba hõivatud; seal seisid mees ja naine, käes papist silt, millele markeriga maalitud "Warsawa". Viisakusest hoidsime distantsi; kui nad rekka peale said ja sõbralike käeviibetega vastastikku hüvasti jätnud olime, võtsime nende positsiooni kiirteele pealesõidul üle. 

---

Päev möödus tuttavates paikades seistes ja võõrastes autodes istudes, ajades kord rohkem, kord vähem juttu erinevate inimestega, kelle südamed meid nähes heldinud.
---

Öö saatsime mööda kaalikaveorekkas, mis kesköö paiku oma lasti kuskil salapärases linnakeses maha laadis, et hommikul Elki poole sõita. Juht, kes juhtus-- nagu suur osa rekkajuhte sealmail ikka-- olema täisverd poolakas, kel suus vaid üks keel, oli väga abivalmis, kostitas meid kohviga ja sai pärast väga kavalasti organiseeritud abinõud ehk mõneminutilist telefonikõnet Paula polüglotist isaga, kes seletas, kes me oleme ja kust tuleme, aru, et oleme natukene hädas; ta tõmbas rekkasalongi seina küljest välja lisavoodi ning pärast eitavat vastust tema kõrval magamise kutsele lubas mul rekkaistmete vahele magama keerata-- mida ma ka end ussikesena kerra tõmmates tegin.  
---

Hommik algas lühikese rekkasõiduga; sellele järgnes jalutuskäik läbi järgmise tundmatu Poola linnakese me Preisimaarännakutes. Linna ääres võttis meid peale noor, 18-aastane prints valges väikekaubikus ja sõidutas meid sadakond kilomeetrit edasi; tema uljas kiiruseületamine viis järgmise vürtsipahvakuni me reisil-- toimus põgus kohtumine Poola politseinikega, kes me päästjale trahvi määrasid ning meid teadmisega "Ma õppisin vene keelt 11.. Ei, 12 aastat!" varustasid. 

---

Järjekordse Kirde-Poola suure väikelinna ääres tegime lahti viimase tuunikalakonservi ja nautisime maast leitud müraploome. Otsasaanud leiva kilest ümbriski sai alõtšasid täis laotud.


---

Alõtšavarud said otsa 236 kilomeetrit enne Riiat, kus kraavi ääres istudes veidi ootasime, enne kui kahe paariga, kes samuti samas suunas teel, autostoppimisel ühinesime. Kell oli juba kaks ja Eestist tulid teated, et Balti riikidest põhjapoolseimas kogub jõudu äikesetorm. 

---

Tilluke torm ehk paduvihm tabas meid Lätis. Viimane kord, kui taevavesi meid teel kätte sai, passisime me külmas ja kõledas Poznanis, kus kõik oli halb ja ebameeldiv ja vihm torkis masendusnõeltega; nüüd aga langesid me peale soojad ja rasked piisad, mis hinges pakitsevat ootusärevust kojujõudmise ees positiivsusega toitsid. Võtsin ketsid jalast ja hõiskasime autode poole kõiksugu totrusi; kuni meid taas peale võeti.
---

Kella kümneks olime Läti-Eesti piiril, südamed rõõmust rõkkamas; üle taeva laotuv pimedus ei heidutanud meid, sest teadsime: oleme Eestis, kodumaal! Oleksime vast rahul meelega ka kuhugi põõsa alla magama läinud, kui me kõrval taas üks veoauto peatunud poleks. Muhe juht, ümar poolakas, nagu neid rekkaroolis ikka kohtab, kel suund Maardusse, rääkis mitte ainult poola, vaid ka vene-- ning me suureks üllatuseks ka paar fraasi filmidest omandatud inglise keeltki! Pärnu ligidal tegime väikese kohustusliku peatuse, mille jooksul mees tillukesel priimusel vett keetis, meid teega kostitas ja pikemalt juttu rääkis.

---

Viimased sada kilomeetrit saatsime mööda tukastades: Paula salongivoodis, mina turvavööle toetudes; märgates aga, et Pärnu maanteest on imekombel saanud Tartu maantee, elavnesime kiiresti. Peagi surusimegi Ülemiste juures rekkaohjuri kätt ja jätsime südamlikult hüvasti. Kell oli kaks öösel kui Eesti lõunamaine öökuumus ehk soe suvine 21 kraadi meile kabiinist väljudes näkku lahvatas: tormist, mille kohta meid varem hoiatatud oli, polnud jälgegi. Hinges rahu ja meeled rõõmsad, jalutasime ülevalt Ülemistest alla kesklinna, kus meie teed Paulagagi viimaks lahku läksid, pannes pikale reisiloole ilusa viimase punkti.

Tuesday 11 October 2011

kuues päev

Paula-- tütarlaps, kellega koos viibides lähevad öö ja päeva piirid alati tugevasti nihkesse. Fotomaterjal vihjab, et virgusime alles pärast keskpäeva. Hiliseks hommikusöögiks suundusime Costa eestvedamisel Liibanoni kiirtoidukoha kõrvalsoppi Vietnami restorani, kust lunastasime endile tüüpilised aasia riisitoidud juurviljade ja pikantse kastmega, 5€ portsjon. Kõrvale pakuti tillukestest ümaratest kausikestest teed, mida edasisi plaane arutades ja võõrustajalt nõuandeid saades märkamatult lausa kaks kannutäit ära jõime. 
---
"You remind me so much of her..." õhkas Costa lõpuks Paulale otsa vaadates välja lause, mida ta juba pikalt keelel veeretanud oli. Järgnes pikk arutelu armastusest ja suhetest, mille jooksul tundus iga hetkega aina rohkem, et kreeklane ongi kolm kuud järjest iga päev kedagi hostinud selleks, et endale uus tüdruksõber leida. Lõpuks, saavutanud Paulagi silmis manipuleeriva jobu staatuse, tegi Costa meile väikeses maiustustepoes kohvi ja baklava välja ning jättis meid siis linna peale omapead.
---

Kirsturaha kokku kraapides lunastasime ühistranspordipiletid ning sõitsime Frankfurter tori neljakorruselise Humanani, mis hoolimata oma neljast tasandist siiski eriti pinget ei pakkunud. Veetsime pool tundi riideid valides ja veel pool tundi viimasele paarile-kolmele eurole kulutust leides, sest sularahaga oli selleks ajaks juba kitsas käes, aga kaardimakse eeldas teatud miinimumsumma eest ostmist.

---

Pärast kõiksugu riidehilpude kokkuahnitsemist jätkasime retke. Korraga märkasime, et ümbrus näib tuttav: olime jõudnud Kreuzbergi: linnaossa, mida olime avastanud esimese Berliini-päeva ööl.


Müstilised vuntsid veelgi müstilisema kuupäevaga.
---

Hipilinnaosas ekseldud, üritasime säästumarketist järgmisele hommikule mõeldes natukene toidumoona ja muud träni kaasa osta, aga seal ei tahetud visat vastu võtta. Olime sunnitud jätkama kultuuriprogrammi! Paarsada meetrit Warschauer Straßest avardus me ees kunagisel Berliini müüril East Side Gallery-- maailma suurim vabaõhugalerii, täis erinevaid vähem- ja rohkemklišeesid vabaduse, ühtsuse ja armastuse kohta.




---

---







(Kui te kunagi fotoluxist pilte ilmutusest ära juhtute tooma, tšekkige seda paberümbrikku, avastasin koju jõudes, et seal on seesama järgnev pilt peal:)





---

Olime otsustanud, et see on meie viimane päev Berliinis, seega ei lasknud me end üle linna laotuvast pimedusest häirida, võtsime S-bahni kesklinna ja põikasime Costa soovitusel Bebelplatzile, kus meid üllatas Micha Ullmani mälestusmärk natside poolt 1933. aastal põletatud raamatutele. Ma olen veendunud, et selle peab igaüks ise sealt platsi keskelt avastama, seega jätan siia lihtsalt asukoha ja autori nime-- ja kui Saksamaa pealinna satute, minge vaadake ise üle, sest see on tõepoolest g e n i a a l n e.

Hämaruses uitasime Kommi telefoniteelsel google mapsist inspireeritud juhatusel holokausti memoriaalini, kust pärast lühikest fotosessiooni Potsdamer Platzini jalutasime.

---



Potsdamer Platzilt sõitsime ronge vahetades tagasi Costa juurde; napilt mõned minutid enne seda, kui jaamas maha astusime, helistas kreeklane ja kutsus meid kesklinna tagasi, et mõned õlled teha. Rahakotiraudu paotades vaatas sealt suurte silmadega vastu tühjus ja südametunnistuses kerkis mure järgneva hommiku pärast, mil vaja varakult teele asuda. Hirm piletikontrollijate ees suurem kui süütunne igavad külalised olemise pärast, ütlesime Costale ära ja lõpetasime päeva korteris teekruuside taga.