rebase luupainaja

!

 berliin, 27. juuli; kontsert 4. detsembril

alati, kui võõras linnas ahvatlevat kontserdipakkumist näen, arvutan peas välja tõenäosuse, et õigel ajal õiges kohas olen. see tõenäosus on alati väga väike; aga ma lohutan end sellega, et mõni unistus ongi mõeldud unistuseks jääma. 

tallinn, 8. detsember

see on kummaline mõte. red hot chili peppers lauluväljakul: seda välja kirjutadagi on naljakas. aga mul on juba pilet ja ebareaalsusel on aega hajuda.

põnevus/draama/teatris

kui täisväärtuslikes ooperites käivad hirmutamas fantoomid ja tavalistes teatrites luuravad kummitused, siis meil varitsevad enamuses osas pensionäridest koosnevat publikuteenindajate klubi vägivaldsed suusamaskides pätid. valitud daamid nägid neid kolmapäeva ja reede õhtul tegutsemas, teised on aga kuulnud legende, mis kulutulena kõigi töötajate kõrvu levinud. jõuan majja alati piinliku täpsusega, seega jäi mul nägemata, kuidas piletöörid täna pool tundi enne uste avamist justkui mõni salajane organisatsioon ringis seisid ja asja arutasid. kaks noort kolleegi, kellega garderoobipostil rügasime, maalisid aga mulle sellest kokkutulekust sõnadega väga elava pildi.

//tööelu on lahe: vist ikka ei lähe sügisel kooli

1ik vaikelu

---
o l e n   v ä i k e   r o t i k e   k o o p a s

 tahaks marcipani
---
 
---

kas unetus põhjustab depressiooni või vastupidi: tekitab ängistustunne magamisraskusi? või elavad mõned inimesed üldse oma ajaarvamise järgi ja melanhoolia on sümptom, mis neile sotsiaalselt aktsepteeritud magajate poolt külge poogitakse, eesmärgiga nad ruttu ära lahterdada ja vaikima panna, et nad poodide varajase sulgemise vastu häält ei tõstaks? 

pöffi parim noortefilm

Väga badass soundtrackiga (Basement Jaxx!) b r i t i tulnukainvasioonifilm. Olin reedel Solarises piletipiiksutaja ja sattusin juhuse tahtel vaatama; ette teadsin vaid seda, et näitlejate hulgas on ka Nick Frost. Ja---------- vau! Päris hull! Kui saalist välja astusin, siis olin natuke kahevahel, et oli see nüüd hullult lahe või lihtsalt hullult jabur? Kuulan praegu filmi muusikat üle ja olen igatahes õnnelik, et vaatamas käisin; ja kui saatus soosib, siis lähen uuesti veel. 

Võrdlen mõttes "Aurelie päevikut" ja "Attack the Blocki" ja mõtlen, et 14-aastastest võib ikka väga erinevaid filme teha. 

"Rünnak rajoonile": laupäeval kell 19.00 Solarises.

meinerzhagen 2

triloogia lõpp.

jalutasime jassiga viimasel päeval mägedest üles-alla poeni; otsisin milka karamellišokolaadi, aga ei leidnud, seega kulutasin viis eurot kõiksugu ersatzidele:

pilt seeriast: für kris: 

---

tilluke lahkumispidu tomatite ja punase veiniga. magasin end öösel tunnikese välja ja siis veel ühe tunnikese sisse.

---

krabasin enne sõitu seljakotti õuna, mida lennujaamas varahommikul nosisin. turvaväravates paluti mul taas kõrvale astuda ja koti sisu ette näidata. seekord jäeti vähemalt ketsid jalga. "das ist der Apfel.." pomises vanamees, kes läbiotsingut teostas ning mainis lisaks, et otsib tegelikult mingisugust tillukest kreemipotsikut, mille olin läbipaistvasse kilekotti kõigi muude vedelikusisuga vidinate juurde susata unustanud. kuigi ta seda ei leidnud, lubati mind edasi järgmise takistuseni: tax free poeni, kust kiiruga (aga see eest väga edukalt) läbi komberdasin. 

siis istusingi juba värava ees ja ootasin koos pidevalt juurde tiksuvate tallinna poole lendavate vaiksete eestlaste ja värvikate sakslastega lennukit.

---

poolteist nädalat varem olin unes näinud, kuidas me õhusõit kuskil mägedes puude vahel väga õnnetult lõppeb. nüüd kujutasin varahommiku unesegasuses viimastel lennuminutitel ette, et lennuk sõidab tallinna lennujaamast mööda; ja kui ta parajasti kurvi võttis, et õigelt poolt maanduda, olin selles täiesti kindel. aga noh--- ei. kõik läks väga smoothilt, ei mingit hädamaandumist või kokkupõrget maaga; isegi akna lappimist toruteibiga ei tulnud ette. kui nüüd järele mõtlen, oli tavaline sõit-- kuigi lennukis oli erakordselt külm. võib-olla oli uks siiski teibiga kinni tõmmatud...

tagasi tallinnas

mitte ühtegi märki mitte ühestki pildist.

23.10.11-- meinerzhagen, emmy

rhein, kölni tänavad

paldiski: martiniga

tartu, lepiku tänav

tallinn-- 11.11.11 kell 22.22

isadepäeva-eri

piret, 20. sajandi lõpp

i want here lawyer

2011 41. nädal

///

8. oktoober: balti jaam

singing in the rain

sõitsin pärastlõunal trammiga turule, et Luise aasia-teemalisele sünnipäevale midagi selga panna oleks. päike paistis, puude lehed särasid kollakasrohelistes toonides, pilved taevas olid tumesinised. vaevalt olin turu väravatest sisse astunud, kui langesid esimesed piisad; pea rabisesid presentkatused juba paduvihma all.

 

5 euro eest valge kleidike-- mida müügil nähes olin ilmutuse saanud-- kotis, astusin veest lookas presentkatuse alt vihma kätte.

enamik inimesi olid peidus: kõiksugu kilede all, putkades, turuhoonetes endis; vaid mõned üksikud, keda vihmavarjudega õnnistatud, jooksid siia-sinna, päästes, mida päästa vaja. nagu näis: õnneks ei olnud selliseid asju palju. tegin hinge tõmbamiseks juhusliku pausi ühe tubakakioski juures, selle kõrvalt lauanõudega kauplevast putkast sain Luisele kingituseks teekruusi. 

jätkasin teed uppuval tänaval.

kohalikud maleässad ei lasknud end häirida-- ei sajust ega minu kaamerast.

see tuvi-- kes teab, kas kodutu kohalik või mõni kaugemalt tulnud õnnetu-- oli aga silmnähtavalt häiritud ja märg. 

---

mu jope oli samuti läbi ligunenud ning üldine olemine rõske; seadsin sammud itta, et järgmine tramm kinni püüda, kodus riided vahetada ja kunstiakadeemia juurest juba edasi bussile minna.

crème brûlée

september, viru magic buffet

holy sweet mother of food

30. september

under the bridge

19 ja pole enam töötu

kui ma 13. septembril töövestluselt tulin, tundus, et olin oma hinge kuradile müünud. täna sai esimesest tööpäevast mööda kuu aega ja iga kord, kui sinna majja oma jala tõstnud olen, olen õhtul naeratusega lahkunud.

kommi andis mulle küpsise

vana hea kodulinn tallinn

buss nr 2 lennujaama ja ülemiste vahel; kohalik vanaeit kaitses vapralt mitte ainult enda, vaid ka kõrvalistet pealetungivate võõrvägede eest

//kes oma vanaema ära tundis, võib talle kodus mu poolt malakat anda!

roosa

vegan sushi, inspireeritud berliinis nähtust

"toiduvärv: võlupunane (E129)-- võib avaldada kahjulikku mõju laste aktiivsusele ja tähelepanuvõimele"

---

mul tuli seda aprikoosiroosat ingverit vaadates meelde üks tilluke tõestisündinud lugu, mis mind alati saatnud on, aga mida ma tänaseni kellelegi rääkinud ei olnud:

mis ma võisin olla, vast viie-kuuene, kindlasti lasteaiaealine, kui ühel päeval kolga mõisa lagunenud müüri ääres sõbraga värvide üle arutasime. mu lemmikvärv oli roosa. ma ei mäleta, kes oli too kraaka, kellega juttu puhusime, aga ma mäletan täpselt ta sõnu, mis mu ülestunnistusele järgnesid: "roosa on tussu värv". ja kui ma oma väikese peakesega selle üle järele mõtlesin, sain ma aru, et tal on muidugi õigus. 

tollest päevast peale sai mu lemmikvärviks roheline. 

massipsühhoos

ehk Käisin täna naistes

müstiline venemaa ründab taas

eelmine osa

spot on lyrics

  Drunk And Crazy by subpop

5:01

---Robert Montgomery