rebase luupainaja

aastalõpujook laktoosipõlguritele

the next big thing

5. november

käisin ilma hannata paldiskis 

ersatzkaaslane: legendaarne martin 

---

meccik paik. meccik kiisu. angel rebelde.

---

portaalid

---

nõukogu

---

---

juhtusime pakri tänaval grandioosse spordihoone juurde. kohalikud lapsed, kes samuti linna peal jalutades samasse paika sattunud olid, meenutasid oma suusamütside ja sulejopedega ringi joostes tillukesi mafioososid, kel parajasti tähtsaid asju ajada. täiskasvanud, keda tol päeval silmasin, olid samuti tähelepanuväärsed: vanamees, kes kolmepealisele poistekambale suitsu ja manitsussõnu jagas; preestrikuues härra, kes käe otsas tumedat seljakotti kõlgutades peetri uulitsal patseeris; kamp vanadaame, kes ühe korrusmaja ees justkui salaühing miitingul ringis istusid ja vene keeles juttu ajasid; korpulentne kollase jopega maadam, kes sügiste langenud lehtede tooniga kaunilt ühte sulas. kõige lõpuks ka lühike blond naine ja ümar prillidega mees, kes kohvikut pidasid ja me viimase pooltunni paldiskis kohvi ja teega soojemaks tegid.

!

 berliin, 27. juuli; kontsert 4. detsembril

alati, kui võõras linnas ahvatlevat kontserdipakkumist näen, arvutan peas välja tõenäosuse, et õigel ajal õiges kohas olen. see tõenäosus on alati väga väike; aga ma lohutan end sellega, et mõni unistus ongi mõeldud unistuseks jääma. 

tallinn, 8. detsember

see on kummaline mõte. red hot chili peppers lauluväljakul: seda välja kirjutadagi on naljakas. aga mul on juba pilet ja ebareaalsusel on aega hajuda.

meinerzhagen 2

triloogia lõpp.

jalutasime jassiga viimasel päeval mägedest üles-alla poeni; otsisin milka karamellišokolaadi, aga ei leidnud, seega kulutasin viis eurot kõiksugu ersatzidele:

pilt seeriast: für kris: 

---

tilluke lahkumispidu tomatite ja punase veiniga. magasin end öösel tunnikese välja ja siis veel ühe tunnikese sisse.

---

krabasin enne sõitu seljakotti õuna, mida lennujaamas varahommikul nosisin. turvaväravates paluti mul taas kõrvale astuda ja koti sisu ette näidata. seekord jäeti vähemalt ketsid jalga. "das ist der Apfel.." pomises vanamees, kes läbiotsingut teostas ning mainis lisaks, et otsib tegelikult mingisugust tillukest kreemipotsikut, mille olin läbipaistvasse kilekotti kõigi muude vedelikusisuga vidinate juurde susata unustanud. kuigi ta seda ei leidnud, lubati mind edasi järgmise takistuseni: tax free poeni, kust kiiruga (aga see eest väga edukalt) läbi komberdasin. 

siis istusingi juba värava ees ja ootasin koos pidevalt juurde tiksuvate tallinna poole lendavate vaiksete eestlaste ja värvikate sakslastega lennukit.

---

poolteist nädalat varem olin unes näinud, kuidas me õhusõit kuskil mägedes puude vahel väga õnnetult lõppeb. nüüd kujutasin varahommiku unesegasuses viimastel lennuminutitel ette, et lennuk sõidab tallinna lennujaamast mööda; ja kui ta parajasti kurvi võttis, et õigelt poolt maanduda, olin selles täiesti kindel. aga noh--- ei. kõik läks väga smoothilt, ei mingit hädamaandumist või kokkupõrget maaga; isegi akna lappimist toruteibiga ei tulnud ette. kui nüüd järele mõtlen, oli tavaline sõit-- kuigi lennukis oli erakordselt külm. võib-olla oli uks siiski teibiga kinni tõmmatud...

19 ja pole enam töötu

kui ma 13. septembril töövestluselt tulin, tundus, et olin oma hinge kuradile müünud. täna sai esimesest tööpäevast mööda kuu aega ja iga kord, kui sinna majja oma jala tõstnud olen, olen õhtul naeratusega lahkunud.

omatoode

narkomaanide kogunemispunkt

vana hea kodulinn tallinn

buss nr 2 lennujaama ja ülemiste vahel; kohalik vanaeit kaitses vapralt mitte ainult enda, vaid ka kõrvalistet pealetungivate võõrvägede eest

//kes oma vanaema ära tundis, võib talle kodus mu poolt malakat anda!