23.03

kevadvaheaja reisiblogi
kolmapäev
23.03

Kui ma ärkasin, oli Danny juba läinud. Käisin kööginurgas olevas dušinurgas pesemas, istusin rõdul, ootasin, kuni Emilia ärkas. Alustasime operatsiooni "uus kodu" ja saatsime couchsurfingus hulganisti abipalveid laiali.



Pärast paaritunnist kätemurdmist, mille vahele mahtus ilusti ka pakisupisööming, jätsime Danny poissmehekorteri kõige seal sees olevaga(filmid, kaamerad, meeshaldjas, Leonardo DiCaprio wc-poti kohal...) ning jalutasime kõikide oma kodinatega Albert Cuypmarktile, kus ühed patatid sõime ja tuvisid vaatasime.



Siht oli Rijksmuseum-- ja sinna me ka jõudsime. Vermeeri, Steeni ja Rembrandti sekka.



Pärast põgusat taaskohtumist hollandi kuulsustega jalutasime muuseumi taha, et nagu turistid ennemuiste I amsterdami pildistada.







Ja siis olime jälle sihitud. Kõndisime Museumpleinilt kesklinna poole, üritasime poodidesse pääseda, kuid koos kellaosutite poole seitsmele nihkumisega nägime, kuidas meil uksed nina eest kinni pandi.







Kella kaheksa paiku istusime mäkis ja olime juba meelt heitmas. Tegelikult sõime 50-sendi-jäätist ja kirjutasime postkaarte. Emilia helistas Evale, mina ei helistanud enam kellelegi, sest kõik minu sugulased olid tolleks hetkeks juba mugavalt Rootsi laevatanud.
Emilia juhendamisel saatis Eva couchsurfingus paar vastust potentsiaalsetele hostidele ning me võisime rahus mäkist lahkuda ja Punaste laternate tänavale minna. Ostsime Albert Heijnist pätsi saia, paki juustu ja kaks salatit ning istusime kanali äärde sööma.





Ja äkitselt helistati Emiliale, ja siis helistati veel, ja siis saadeti sõnumeid! Ja me olime populaarsed, populaarsemad, kui iial varem Amsterdamis olnud olime. Valisime kõigi pakkumiste vahelt välja tolle, mis kõige ligemal oli-- Leidsepleinil. Kõndisime sinna ning saime kokku Oskarsiga, lätlasest amsterdamlasega, kes meile õhtuks oma sõbra juures(kes pidi väga tšill olema) öömaja lubas pakkuda. Seda aga alles kolme tunni möödudes, sest too sõber korraldas parajasti pub crawli ning Oskars ise pidi tööl olema.

Päeva viimased tunnid veetsime seega Emiliaga Leidsepleini mäkis, jõime jäätisekokteili ja nautisime show'd. Üle ruumi lauas istus nelik kolm-poissi-üks-tütarlaps, kes raadiost Michael Jacksoni hitte kuuldes kaasa laulma hakkasid ja meile high school musicaliku kontserdi andsid. Muidu möödusid kaks tundi mäkis üsna igavalt.
Kell 1:50ks läksime jälle Leidsepleinile ning sealt mõnekümne minuti pärast juba Oskarsiga ta vaid heade sõnadega reklaamitud sõbra Luisi korterisse.

Loodetud/teenitud puhkust aga ei saabunud, algas hoopis pidu, kust ei puudunud jägermeister, käesurumine, Balti keti hittlood ning kõik sarnane, mis ikka kohal, kui lätlane, eestlased ja venezuelakas kokku saavad. Sel ööl tegime saatusliku vea: magama ei jõudnud enne keskhommikutunde.