See oli 29. märts, teisipäev; ja me olime just päev tagasi Emiliaga reisilt tulnud. Õues ei olnud veel päris soe, eelmine päev oli uut lundki sadanud; aga too tuttavlik värske kevadhõng heljus juba vaevuaimatavalt tänavaid mööda. Jäin inglise keelde hiljaks, et korra läbi puuvõra taevasse vaadata. Lumi toetus veel õrnalt viimast korda okstele. Hõrk kevadehõng; pakitsedes ootusest ja lootusest ja vabadusest.
No comments:
Post a Comment